Vanuselised stereotüübid on ühiskonnale kahjulikud

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eakas inimene. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

SEE, ET vanemaealiste osa Eestis suureneb ja tööealiste osa väheneb, on fakt. Tööandjad kurdavad juba praegu tööjõupuuduse üle ja otsivad võimalusi seda leevendada.

Kui töökätest on puudus, võib eeldada, et kõik inimesed, kes tahavad tööd teha, võetakse avasüli vastu. Kahjuks ei ole see alati nii ja mõnigi kord ei valita töötajaid mitte oskuste, vaid vanuse järgi.

JÄTAME SEEKORD kõrvale uuringud, mis näitavad, et vanemaealistel on raskem tööd leida, ja vaatame, milliseid tulemusi annab Google’i päring vanuse järgi töötajate otsimisele.

Annab näiteks artikli, milles Liis Tiideberg värbamisagentuurist LKM Associates toob välja, et 99 protsenti tööandjatest soovib selle agentuuri kaudu leida töötajat vanuses 28–40 ning harva soovitakse kuni 45-aastast. Kas asjaolu, et eelistatakse 28–40-aastasi, viitab sellele, et alla 28-aastased veel ei oska ja üle 40-aastased enam ei oska tööd teha? Või sellele, et nad on laisad ega viitsi tööd teha?

Teine näide. Ühes töövahendusportaalis saab tööpakkumisi valida selle järgi, kas töö sobib lastele, noortele, tööotsijale vanuses 45+ või pensionäridele.

Laste puhul võib selline liigitus anda olulist infot, sest alla 15-aastaste ja koolikohustuslike lastega töölepingu sõlmimise juures tuleb arvestada töölepingu seaduses sätestatud piiranguid. Aga tööde liigitamine ülejäänud vanuserühmade kaupa tekitab küsimusi. Mis tööga on tegemist? Kas on üldse töid ja tööoskusi, mida saab vanuse järgi liigitada? Kas kõigil teatud vanuserühma kuuluvatel inimestel on ühed ja samad oskused?

Eurobaromeetri 2011. aasta aktiivsena vananemise uuringu järgi lõpeb noorus eestlaste arvates 41,9-aastaselt. Vanemaealiseks pidasid eestlased inimest alates 62,4. eluaastast. Euroopa Liidus keskmiselt peeti inimest nooreks kuni 41,8. eluaastani ja vanemaealiseks alates 63,9. eluaastast.

Kui tegemist on töötamisega, siis vanusepiirid nihkuvad. 40-aastane, keda Eurobaromeetri küsitluse järgi peeti nooreks, muutub tööturul vanemaealiseks. Miks?

Tõenäoliselt on asi stereotüüpses mõtlemises, mille järgi on kõik inimesed teatud vanuses ühesugused ja kõige paremad töö tegijad on 28–40-aastased. Kõik inimesed kuuluvad eluea jooksul mõnda vanuserühma. See tähendab, et vanus on tunnus, mille järgi saab teha üldistusi ehk luua stereotüüpe. Stereotüüp näitab aga vaid seda, millised peaksid inimesed selles vanuserühmas olema. Millised nad tegelikult on, seda me ei tea.

Praegu on vanaduspensioniiga 65 aastat (erisus on 1953.–1960. aastal sündinutel) ja ainult vanuse tõttu ei tohi kedagi töölt ega teenistusest vabastada. Kindlasti on neid, kes kavatsevad vanaduspensioni õiguse tekkimise korral töötamise lõpetada. Aga on ka neid, kes soovivad töötamist jätkata. Seega ei saa teha üldistust, et kõik inimesed tahavad töötamise lõpetada, sest tegelikult on suur osa tööelust veel ees.

Statistikaameti andmetel elas 1. jaanuaril Eestis 50–74-aastasi inimesi 386 042. Enamik neist töötas. Neid, kes tööd ei teinud, oli 164 800. Tööhõivemäär 55–64-aastaste seas oli 67,7 protsenti, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 57,5 protsenti. 65–74-aastastest inimestest töötas üle ühe neljandiku. Seega ei ole kõik inimesed vanaduspensioniea saabumise tõttu töötamist lõpetanud.

VANEMAEALISED EI suhtu täiendkoolitustesse ja enese harimisse negatiivselt. Eelmise aasta viimase nelja nädala jooksul osales 55–64-aastastest elukestvas õppes 14 800 inimest ehk 8,5 protsenti. Kuigi vanemaealiste elukestvas õppes osalemise määr on madalam kui noortel, ei tähenda see, et kõik vanemaealised ei omanda tööks vajalikke uusi oskusi.

Väiksema elukestvas õppes osalemise määra üheks põhjuseks võib olla see, et vanemaealised ise ei tunneta vajadust oma teadmistesse ja oskustesse panustada. Teisalt võib tööandja, kes arvab, et vanemaealised lähevad nagunii varsti pensionile ega ole võimelised õppima, pidada niinimetatud pensionieelikute koolitamist väheatraktiivseks. Nii et arenguruumi on nii vanemaealiste endi kui tööandjate hoiakute muutmisel.

Võitlust stereotüüpidega on keeruline õigusaktidega reguleerida, sest need kujunevad välja suhtumise, väärtuste ja tegude tulemusena noores eas. Seejuures unustavad noored, et mingil ajal kuuluvad nad ka ise teise vanuserühma. 25-aastane, kes praegu peab 40-aastast vanemaealiseks, on ühel päeval ka ise 40-aastane. Kas ta tahab, et teda jäetakse töövestluselt kõrvale vaid seetõttu, et stereotüübi kohaselt ei võimalda tema vanus teatud tööd teha?

TASUB MÕELDA ka selle peale, kellele on vanuselised stereotüübid kasulikud.

Kas tööandjale on? Tõenäoliselt mitte. Stereotüübist lähtumine ei ütle tööotsija ehk konkreetse inimese kohta midagi. Kui personalipoliitika soosib müütide põhjal värbamist, jäetakse võimalikud sobivad kandidaadid kõrvale enne, kui nende oskusi, teadmisi ja kogemusi üldse vaadatakse.

Kas töövahendajale on? Võib-olla, sest klient on kuningas ja tööandja ju otsib kindlas vanusevahemikus inimest. Pikemas perspektiivis ei ole see siiski kuigi kestlik lähenemine, sest töövahendaja vajab teenuse osutamiseks piisavat hulka potentsiaalseid sobivaid kandidaate. Kui tööotsija kogeb, et ta jäetakse aina vanuse tõttu kõrvale, hakkab ta tööd otsima teisi kanaleid pidi või loobub sootuks. Esimene samm stereotüüpidest loobumisel, mis lubaks töövahendajal pakkuda tööandjale rohkem sobivaid töötajaid, oleks eemaldada töövahendusportaalidest võimalus vanuse alusel tööotsijaid sorteerida.

Kas inimesele, kes tahab tööd teha, on vanuselised stereotüübid kasulikud? Kindlasti mitte. Kui teatud stereotüüpide põhjal jäetakse mingisse vanuserühma kuuluvad inimesed aina kõrvale, tekib inimrühm, kes on jäetud ilma võimalusest tööd teha. Stereotüübid mõjutavad ka vanemaealiste otsuseid iseenda suhtes ja muudavad nende käitumist. Inimene hakkab pidama end töötamiseks liiga vanaks, hindab oma oskusi mittevastavaks, kardab kandideerida ja mingil hetkel võib tööotsingust loobuda.

Kas ühiskonnale tervikuna on? Kindlasti mitte. Kui stereotüüpide põhjal jäetakse kõrvale inimesed, kes tahaksid tööd teha, väheneb inimeste sissetulek ja eluga rahulolu, halveneb tervis ning ühiskonna kulud kasvavad.

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist.)

Tagasi üles