Väikemõisa asenduskodu lapsed on seal vabatahtlikuna töötava tõmmu Malin Svenssoni nahka lausa käega nühkinud: no ei lähe valgemaks!
Rootsi neiu julgustab eelarvamusi murdma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indias New Delhis sündinud Malin on harjunud, et ta väikses ja etniliselt verevaeses Viljandis pilku püüab. Laste vahetu reaktsioon tema nahavärvile lõbustab neiut sama moodi kui jõnglasi.
Samuti on ta varmas suhtlema inimestega, kes ta päritolu vastu huvi tunnevad. «Mina olen selline inimene, kellele meeldib bussis vanaprouadega vestelda,» sõnab Malin, kes on siin veedetud üheksa kuuga saanud eesti keele nii selgeks, et saab jutud räägitud ja kirjad loetud.
Sildistamine häirib
Küll aga ei pea Malin Svensson õigeks leppida sellega, kui temale osutatud tähelepanu on pahatahtlik. «Ma saan aru, kui jäädakse vaatama, sest ma olen erinev, kuid nimede hõikamine, näpuga näitamine ja naermine on sootuks midagi muud,» jätkab neiu, keda mõnikord kostitatakse sõnaga «neeger».
Selgitan, et kuna algselt pole eesti keeles sel sõnal halvustavat tähendust olnud, ei pruugi tegu olla sildistamisega. «Suhtumine on ju intonatsioonist ja käitumisviisist tunda,» kummutab Malin mu mõttekäigu ja toob paar näidet, kus on tegu olnud ilmselge püüuga teda solvata. Malin leiab, et kui ühiskonnas on üldiselt teada, et üks või teine väljend võib kedagi riivata, tuleks seda siiski vältida.
Küsin, kas ta on saanud seesuguseid halbu kogemusi ka kodumaal Rootsis. On ju Astrid Lindgreni populaarse Tjorveni-raamatu skandinaaviablond ja sinisilmne Malin meie loo peategelasest väga erinev. Hindu juuri hindav, ent ennast siiski sada protsenti rootslaseks pidav Malin möönab, et ebameeldivaid juhtumeid on ette tulnud ka teisel pool Läänemerd. Paraku andvat eelarvamused Eestis ennast rohkem tunda.
Ehk on neiu kõige selle pärast koju igatsema hakanud? «Ei, mul on juba praegu kahju mõelda, et augustis lahkun,» lausub ta. Oma pere juures on Malin käinud siin veedetud kuude jooksul kaks korda, sest tee üle mere on sagedamini ette võtmiseks liiga pikk. «Kui ma Tallinnas elaksin, oleks teine asi,» arvab tüdruk.
Euroopa Parlamendi kureeritud Euroopa vabatahtliku teenistuse Euroopa Noorte programmi kaudu Eestisse tulnud Malin on kiindunud nii oma rahvusvahelisse kaaskonda kui ta töösse.
Üheksakuuselt Rootsi perre adopteeritud Malini jaoks pole asenduskodusse sattunud lastega tegelemine masendav. «Tõsi, on emotsionaalselt raskeid hetki, kuid ka palju rõõmu,» kinnitab ta.
Tema tööaeg Väikemõisas erineb päeviti omajagu nii pikkuse kui sisu poolest: mõnikord piirdub see paaritunnise mängimisega, teinekord tuleb aga täita mitmesuguseid muid ülesandeid, milleks kulub täistööpäev. «Õpetan lastele inglise keelt, laulmist ja kitarrimängu ning tutvustan teisi kultuure,» selgitab Malin. Lisaks laste asenduskodule käib ta abis naiste varjupaigas.
Pole kapseldunud
Ehkki Malin Svenssonil on ka eestlaste hulgas häid tuttavaid, veedab sakslannaga korterit jagav tüdruk vaba aega peamiselt teiste vabatahtlikega. «Meil on tore, käime palju mööda Eestit ringi.» Küsimusele, milline paik on tema arvates kõige maalilisem, vastab neiu meie väikelinna patrioodina, et see on Viljandi oma varemetega.
Kui palju Eesti ühiskond Rootsi omast erineb, ei söanda Malin nii põgusa kogemuse põhjal veel hinnata. Küsin, kas meie tõrjuva hoiaku ja lapsekingades sotsiaalse mõtlemise taga ei või olla väikerahva alalhoidlikkus ja kesine elatustase, mis sunnivad inimesi mõtlema eelkõige oma muredele.
«Raha võib tõesti muuta inimesi kinnisemaks,» tõdeb Malin. Eestlasi üdini kapseldunud tegelasteks ta ei pea ja toonitab, et tilk tõrva pole suutnud tema jaoks rikkuda siit saadud head kogemust. «Olen harjunud palju naeratama ja siis naeratatakse mulle ka vastu,» sõnab ta hammasterea välkudes.