Anname kohalikele keskustele aega ühistransporti arendada

Kadri Simson Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

ALATES 1. JUULIST saab Eestis 11 maakonnas maakondlikus ühistranspordis ilma piletita sõita. Olgugi et esialgne plaan nägi ette kõikide maakondade katmist ning selle jaoks eraldati ka raha, otsustas mõni maakond oma piirkondade eripärasid arvesse võttes sellest võimalusest loobuda.

Neil neljal maakonnal, kes on otsustanud teisiti, tuli oma otsust esmalt põhjendada maanteeametile. Pean aga vajalikuks, et oma käikude tagamaid selgitataks ka kohalikele inimestele. Et valitseks selgus, miks otsustati riigi pakutud võimalusest loobuda.

Ajal, mil tasuta ühistranspordi projekt oli alles ettevalmistusfaasis, pidas mitu ühistranspordikeskust ja ka meediaväljaannet vajalikuks korduvalt rõhutada, et otsustusõigus, kas minna üle tasuta süsteemile või mitte, peab jääma kohalikele. Sellele palvele tuldi vastu ning see ongi tekitanud olukorra, kus suurem osa Eestist läheb üle tasuta sõidule, kuid jääb ka piirkondi, kus piletita sõit ei rakendu. Vähemalt mitte tänavu 1. juulist. Usun aga, et teiste maakondade positiivsete kogemuste põhjal võib see tulevikus muutuda. Ei maksa karta, et praegune otsus on igaveseks kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Saab küll.

IGA UUE SÜSTEEMI juurutamine võtab aega. Minu palve kõikidele sõitjatele on, et anname kohalikele keskustele nüüd aega ning võimalust ühistranspordisüsteemi ja graafikuid arendada.

Tasuta ühistranspordil on hulk plusse, kuid samas on selge, et tasuta sõit ei ole ainus tegur, mis paneb inimesi autost bussi kolima. Maapiirkondades saavad määravaks ka näiteks, kui tihti vajalikud bussid käivad ja mis ajal nad sõidavad. Seetõttu tulebki ühistransporti vaadata ühtse süsteemina. Esimene suur samm – piletita sõit – on nüüd astutud, edasi peab asi arenema kohalikul tasandil.

Sel eesmärgil loodi aasta alguses üle kogu Eesti kohalikud ühistranspordikeskused. Kui vanasti korraldas ühistransporti peaasjalikult maavalitsuse spetsialist, kes tihtipeale polnud tööl isegi mitte täiskohaga, siis nüüd on keskustes enamasti tööl mitu spetsialisti, kellel on senisest rohkem aega ja ressurssi, et kohalikku liinivõrku arendada. Keskuste ülesanne on panna bussid liikuma sobivatel aegadel, lisada peatusi ning tihendada graafikuid ja liine. Kohalikud inimesed võivad keskustele oma vajadustest julgelt teada anda.

Võrkude tihendamine ei pea tulema keskuste enda rahast, vaid ka siin tuleb appi riik. Liinivõrgu tihendamiseks on valitsus ette näinud 3,3 miljonit eurot. Sellest summast saab iga maakond kümne protsendi suuruse liinide tihendamise.

Kokku lisandub enam kui kolm miljonit uut liinikilomeetrit. See on võrdeline liinikilomeetrite hulgaga, mis on lisandunud viimase 14 aasta jooksul.

Usun, et tasuta ühistranspordile üleminek tekitab esialgu küsimusi. Maanteeamet teeb küll aktiivset teavituskampaaniat, kuid alati leidub inimesi, kelleni uus info pole jõudnud.

Praegu saab tasuta sõita, nagu öeldud, 11 maakonnas: lisaks Viljandimaale ka Valgamaal, Põlvamaal, Võrumaal, Ida-Virumaal, Tartumaal, Jõgevamaal, Järvamaal, Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Vastuseid korduma kippuvatele küsimustele on kõige lihtsam leida maanteeameti kodulehelt.

TASUTA ÜHISTRANSPORT on seni olnud privileeg, mida on saanud nautida vaid Tallinna inimesed. Nüüdseks on see reaalsus ka ülejäänud Eestile.

Tuletan meelde, et erinevalt Tallinna süsteemist ei rakenda riik mingisuguseid sissekirjutuspõhiseid piiranguid. See tähendab, et kõik saavad tasuta sõita kõikides maakondades, kus piletita sõit on kehtestatud. Tuleb vaid soetada ühiskaart, mida saab ka bussist osta, ja sõit võib alata.

Kindlasti tuleb sõit registreerida, sest vaid nii on keskustel info selle kohta, kas ja millises mahus liini kasutatakse. See info aitab kaasa graafikute paremaks muutmisele.

Eesti ühistranspordisüsteemi areng teeb meele rõõmsaks.