Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
/nginx/o/2018/07/03/7935508t1h002a.jpg)
Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ütleb end olevat alalhoidliku tüübi. Juba aastakümneid peab ta sama ametit, sõidab sama autoga ja armastab sama naist. Tema hobi kasvas välja kaugest kooliajast, mil üks vanapaberihunnikust leitud teos pani aluse kinnisideele koguda raamatuid, mis on ühel või teisel moel seotud Eesti vabadussõjaga.
Pihlakute suguvõsa ajas juured alla Kõpu kihelkonnas ja Jaak Pihlak oli kuni keskkoolini tavaline maapoiss. Kogu ülejäänud elust enamiku on ta veetnud Viljandis, kuid ta kinnitab, et mets pole talle võõras.
«Mina olengi see kukeseene kuulaja. Erinevalt kaasast minul metsas eksimise hirmu pole. Küll aga võin linnadžunglisse ära kaduda. Looduses käia mulle meeldib, see aitab maha laadida. Ma ei taha sealt midagi saada, kuigi kukeseened on mu lemmikud,» kõneleb Pihlak ja muigab mõtlikult, just nagu näeks vaimusilmas värsketele kartulitele valatud auravat seenesousti.
Pärast kandvat pausi otsustabki Pihlak rääkida märgilisest hetkest oma elust.
«Näed, siin see on: «Leheküljed vabadussõjast». Oli vist 1975. aasta, kui leidsin samasuguse raamatu vanapaberihunnikust. Õppisin siis Puiatu 8-klassilises koolis. Mulle meeldis sellal ka hirmsasti jalkat mängida. Brasiilia pallivõlur Pelé ja teised tähed vaimustasid väga. Lõikasin vanadest spordiväljaannetest nende pilte ja lugusid välja ning kleepisin vihikutesse. Nii juhtuski, et pikapäevarühma vahetunni ajal vanapaberipahnas tuhnides leidsin hoopis selle raamatu. Kes siis tollal vabadussõjast tohtis rääkida! Aga selle võrra põnevam asi tundus. Läksin klassi tagasi ja hakkasin koos paari kaasõpilasega laua all trükist lehitsema. Järsku tuli õpetaja sisse ja küsis, mis me teeme. Tuli leid ette näidata. Mäletan, kuidas õpetaja ehmatas, kui sai aru, millega tegu. See oli siis ju keelatud kirjandus! Raamat võeti ära ja tagasi ma seda loomulikult ei saanud. Nii jäi ta hinge kripeldama.»
Kogujate ringis sees
Ajaloohuviga nakatunud, hakkas Jaak Pihlak hoolega raamatuid koguma.
«Viljandis tegutses siis aktiivselt bibliofiil Eedo Jõesaar, keda kutsuti Pikk-Eeduks. Liikusin minagi poisikesena kogujate ringis ning ostsin temalt raamatuid. Kirjeldasin talle kord ka toda vabadussõjateemalist leidu, millest rumalal kombel ilma olin jäänud. Tema raaliski minu udujutu järgi selle välja ja viskas ühel heal päeval lauale. See oli võimas hetk. Ja sealtpeale on too konkreetne raamat mulle nagu mõtteline reliikvia, mis on mu toonud kõige selle juurde, millega praegu tegelen ja mida armastan,» räägib ta pühalikul toonil.
Tasapisi temaatilisi raamatuid aina kogunes. Suuresti ikka tollesama Eedo Jõesaare abiga, sest tema kui tolleaegse guru ümber sumises korralik vanaraamatuhuviliste parv.
«Peaaegu kogu minu toona teenitud raha läks raamatutele. Kui vahepeal kroonu läksin, panin mitu kohvritäit oma nüüdseks igaviku teele läinud venna Toivo juurde hoiule,» nendib Pihlak.
Olgu siinkohal öeldud, et Pihlak teenis poolteist aastat Mongoolias välisvägedes Orhoni aimakis, mis asub umbes 150 kilomeetri kaugusel Ulaanbaatarist. See oli väike väeosa – seniitraketiväepolk, kus oli natuke üle 400 sõduri ja ohvitseri.
Pihlak jätkab: «Eks selline kogumine käinud tollal muidugi salaja, aga imekombel õnnestus mul siis kokku korjata oma 80 protsenti kogu ilmunud asjakohasest kirjandusest. Me räägime siin suurusjärgust paarsada raamatut. Kõik need on mul kenasti alles. Muuseumisse tööle asumise järel polnud enam mõtet neid edasi koguda, sest Eesti oli saanud jälle iseseisvaks ja juurdepääs raamatutele oli vaba.»
Seejärel üritab Pihlak sõnadesse valada hobi edasised arengud.
«Ma olen morbiidsete huvidega igav inimene. Sobran surnud inimeste eludes. Uurin juba aastakümneid vabadussõjas langenuid ja olen nüüdseks kokku korjanud Vabadusristi kavaleride elulood. Viimasena lahkunud kavaler oli muide Viljandimaalt pärit Karl Jaanus, kes 2000. aastal 100-aastasena suri. Samuti on mind paelunud vabadussõjaga seotud mälestusmärgid. Olen muu hulgas selleteemalise kaheköitelise kogumiku kaasautor.»
Teeneline arhiivirott
Igal inimesel on tegevusi, millele nad on valmis oma vaba aja kulutama. Jaak Pihlakule on selleks arhiivis tuhlamine. Aastate jooksul on ta läbi töötanud kümneid tuhandeid arhiivisäilikuid.
«Enne isikuandmete kaitse seaduse rakendamist olin ka tihe külaline Eesti perekonnaseisuosakonna arhiivides. Sain neist tänu mõistvatele ametnikele väga olulisi andmeid Vabadusristi kavaleride elulugude koostamiseks,» seletab ta ja lehvitab jutu ilmestamiseks käes tellist, millega võiks vabalt Baruto uimaseks lüüa. «Arhiiv on mind alati paelunud. Kui sa sinna sukeldud ja faktikilde kokku siduma hakkad... See on nii põnev! Paljude jaoks muidugi täiesti mõttetu tegevus. Alustasin selle suure raamatu koostamist üle 25 aasta tagasi. Kuidagi oli ju vaja meeste lood kokku panna. Praegu oleks see tunduvalt keerulisem ning enam ma sellist meeletut tööd ette ei võtaks. Aga kes see teadis, et asi nii mahukaks läheb? Ja eks mul olnud kaks asjaarmastajast abimeest ikka kah: Mati Strauss ja Ain Krillo. Lisaks veel kavaleride sugulased, kes jagasid vaid peredes teadaolevat infot. Kokkuvõttes on see ikkagi missioonitöö, ega sellega leiba lauale teeni. Teed aga öötundidest ja vabadest hetkedest. Õnneks abikaasa mõistab minu hullust. No mis teha, kui inimesel on selline kiiksuga huvi!»
Ülikooli lõputöö tegi Pihlak teemal «Eesti sõjaväe atašeed 1918–1940». Et varem keegi sellist teemat polnud uurinud, tähendas see arhiivisügavustesse kaevumist. Veelgi enam arhivaalides tuhnimist nõudis magistritöö «Karutapjad ja ristimehed», mis räägib Eesti ja Läti suhetest teenetemärkide kaudu.
Neid kaht tööd mainib Pihlak vestluse käigus justkui möödaminnes ning kui tekib võimalus jutt taas vabadussõja radadele pöörata, on ta oma sõiduvees.
«Vabadussõja algul ütlesid vanemad mehed, et on poisikeste temp minna sõtta suure Venemaa vastu. Aga needsamad poisikesed, gümnasistid ja tudengid, süstisid unistuse oma riigist vanemasse põlvkonda ja nii tekkis rahvavägi, kes suutis Venemaale vastu astuda ja teda võita. Meie, eestlased, oleme ikka ühed parajad juurikad. Mõtle, kui palju vallutajaid siit üle on käinud, aga me oleme ikka alles, räägime oma keelt ja ajame oma asja.»
Viis hobi õue
Juba pikki aastaid on Jaak Pihlak ka üks Viljandimaa muinsuskaitse ühenduse eestvedajaid. Selle seltskonnaga on taastatud juba kümneid Eesti riiklusega seotud mälestusmärke.
«Meie mälu see lünk, mis poole sajandi pikkuse sovetiajaga uuristati, on vaja täita. Ja mälu on vundament, millel üks rahvas seisab. Nendes ajalookildudes peitub teadmine, et me suudame oma riiki ehitada ja kaitsta. Ning mõistagi on meil kohustus austada neid, kes on Eesti eest oma elu andnud. Kuni meil on mälu, kestame edasi. See on üks osa meie riigist,» kõneleb Pihlak.
Proovime nüüd uuesti argise hingamise juurde naasta ning uurida, kuidas sisustab Pihlak kohustustest vaba nädalavahetust.
«Tegelikult on mul jälle ühe raamatu koostamine käsil,» ühmab ta selle peale justkui vabandades. «Eks ma tasapisi selle kallal nokitse. Nojah, käin selleks jälle läbi kalmistuid, kirikuid ja mälestusmärke ning arhiivides on vaja veel paras hunnik arhivaale läbi töötada. Pildistan ja vaatan ning teen mõned hukkunute hauatähised korda. Omajagu on vabadussõjas langenuid, kelle haud on paraku unaruses. Järeltulijaid ju pole, sest enamik neist langes noore ja vallalisena.»
On arusaadav, et üksi minevikus sumbata ei jaksa. Nii on Pihlakulgi nõuandjaid ja huvikaaslasi üle Eesti. Eriti palju abi on ta saanud uuritavate sugulastelt ja kohalikelt koduloolastelt.
«Koduloolased on väga tänuväärne seltskond,» nendib ta, «kuid nende kogutud teave vajab alati kontrollimist, sest vahetevahel peetakse kuuldud lugulaulu faktiks. Eriti markantsed on vanad sõjalood. Mõnigi neist, mis minu kõrvu jõudis esimest korda 20 aastat tagasi, oli siis märksa tagasihoidlikum, kui on nüüd. Ajaga kasvavad mälestused kangemaks ja rõhuasetused muutuvad, mis seal salata. Seepärast ongi vaja asju kirja panna. Nii et seni, kuni on Eesti riik, kestab ka minu püha üritus.»