/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak ütleb end olevat alalhoidliku tüübi. Juba aastakümneid peab ta sama ametit, sõidab sama autoga ja armastab sama naist. Tema hobi kasvas välja kaugest kooliajast, mil üks vanapaberihunnikust leitud teos pani aluse kinnisideele koguda raamatuid, mis on ühel või teisel moel seotud Eesti vabadussõjaga.
Pihlakute suguvõsa ajas juured alla Kõpu kihelkonnas ja Jaak Pihlak oli kuni keskkoolini tavaline maapoiss. Kogu ülejäänud elust enamiku on ta veetnud Viljandis, kuid ta kinnitab, et mets pole talle võõras.
«Mina olengi see kukeseene kuulaja. Erinevalt kaasast minul metsas eksimise hirmu pole. Küll aga võin linnadžunglisse ära kaduda. Looduses käia mulle meeldib, see aitab maha laadida. Ma ei taha sealt midagi saada, kuigi kukeseened on mu lemmikud,» kõneleb Pihlak ja muigab mõtlikult, just nagu näeks vaimusilmas värsketele kartulitele valatud auravat seenesousti.