Riigikogu liikmete deserteerumine

Andres Herkel Foto: Eero Vabamägi

ALANUD ON riigikogu liikmete valimiseelne deserteerumine: Remo Holsmer, Eerik-Niiles Kross ja Deniss Boroditš Reformierakonnast ning Martin Repinski Keskerakonnast. Juba 2016. aasta suvel lahkusid Mihkel Raud (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Martin Kukk (Reformierakond). Samuti on lahkunud Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher IRL-ist ning Andrei Novikov Keskerakonnast. Kohe koosseisu alguses loobus veel hulk peibutuspardina kandideerinud omavalitsusjuhte ja Euroopa Parlamendi liikmeid.

Tekib küsimus, millega on põhjendatud teisele tööle lahkujatele kolme kuu hüvitise maksmine. Sellist privileegi ei saa omal soovil lahkumise korral ei ametnikud ega erasektori töötajad.

2016. AASTAL algatas Vabaerakond eelnõu, millega soovisime piirata riigikogu liikmete omal soovil lahkumisega kaasnevat hüvitist. See lükati omakasupüüdlikel motiividel tagasi. Praegu alanud lahkumislaviin kõneleb sellest, et teema juurde tuleb tagasi tulla.

Lõpetada ei tule ainult hüvitise maksmine, vaid vabatahtliku tagasiastumise korral tuleks vähendada ka erakonnale riigikogu kohtade pealt laekuvat raha. Erandid on mõeldavad üksnes tervislike põhjuste korral.

Muide, teoreetiliselt võib riigikogu liige lahkuda ka vahetult enne valimisi, kasseerida sisse kolme kuu hüvitise ja siis valimisedu korral uue mandaadiga jätkata. On ju vähemalt üks lahkuja öelnud, et käib korraks ära ja püüab siis valimistel tagasi tulla. Viisakas rahvaesindaja nii ei tee.

RIIGIKOGU LIIGE ei ole tavaline palgatöötaja, kes võib iga hetk liikuda ametiredelil edasi või tagasi. Riigikogu liikmelt oodatakse, et ta teostab väärikalt oma mandaati, see on tema põhiseaduslik ülesanne ja kohustus. Sellest kohustusest loobunud saadik otsustab öelda üles usalduslepingu oma valija ja erakonnaga, kuhu ta kuulub. Ta ei õigusta talle pandud lootusi ja ootusi. Kuigi keegi ei saa sundida riigikogu liiget vägisi parlamendis püsima, ei saa selliseid lahkumisotsuseid premeerida kolme kuu palgaga.

Tihti lähevad riigikogu liikmed teisele ametikohale nii, et neid sisuliselt ostetakse poliitikast välja. Sel juhul ei ole pädev see argument, et kolme kuu töötasu on vältimatult vajalik riigikogu liikmele üleminekuperioodi kindlustamiseks. Meie arvates ei moodusta parlamendiliikmed privilegeeritud klassi ning nad peaksid arvestama samasuguste asjaoludega nagu töölt omal soovil lahkuv tavakodanik.

KÕIGE HALVEM on aga selle loo juures pilt, mis meile avaneb Eesti demokraatiast ja poliitikute töökultuurist. Üle kümne riigikogu liikme Eesti suurematest erakondadest on neile usaldatud mandaadile sisuliselt sülitanud. Aga erakonnad pole sellele mingil moel reageerinud ja kui midagi ette ei võeta, siis juhtub seda veel ja veel.

(Artikkel pärineb Andres Herkeli blogist.)