Tütar (poeg), ära joo purju ennast!

Marko Tiitus Foto: Marko Saarm / Sakala

«SIND AINULT PALUN, tütar (poeg), ära joo purju ennast,

jälle kui kord kooli lõpetad …»

See Kukerpillide kunagise menuloo parafraas hakkas mu meeltes kummitama, kui lugesin 26. juuni Sakalas ilmunud lugu «Omapäi jäetud alaealised jõid end koolilõppu tähistades purju». Jutt käib ühe Viljandimaa põhikooli lõpupeost, mille korraldanud lapsevanemad jätsid alaealised omapäi. Pidu väljus ühel hetkel kontrolli alt: noored käisid joodavat omal käel juurde hankimas ning ühele alaealisele pidulisele tuli joodud alkoholi tõttu kutsuda kiirabi.

KUI MA MÖÖDUNUD nädalal Viljandi Kesklinna kooli lõpuaktusel hoolekogu nimel lõpetajaid tervitasin, siis viitasin sellele erilisele tundele, mis säärase intensiivsusega valdab inimest ehk vaid mõne korra elus. Kooliuks koos kõigi kohustuste, keeldude, käskude, hinnete ja märkustega sulgub su selja taga, kevadine tuul paitab palgeid, kõik teed on valla, kõik on alles ees ja kõik on võimalik … «Priius, kallis anne, taeva kingitus,» laulsid kunagi baltisaksa korporandid.

Paradoksaalselt on priius aga koorem, mida suudavad väärikalt kanda üksnes tugevad õlad ja küpsed vaimud. Kui lõpupäeva eriline meeleolu päädib peldikusse oksendamise, purjus koolikaaslasele kiirabi kutsumise või naabripoisile koridorinurgas kaotatud süütusega, siis vaevalt keegi neid hetki hiljem soojusega meenutab või sõpradele laikimiseks ühismeediasse laadib.

Kas Sakalas kirjeldatud lugu leidis aset nende noortega, kellele mina lõpukõnet pidasin, või mõne teise kooli õpilastega, ei ole siinkohal tähtis. Samuti ei ole põhjust noortele näppu viibutada – küllap enamik neist, keda juhtum vahetult puudutab, on oma õppetunni saanud. Oma kirjatükiga tahan aga pöörduda kõigi lapsevanemate poole palvega, et me ei loobuks vabaduse andmise õilsal eesmärgil vastutusest oma laste eest.

Koolitajana olen vanematega mitu korda arutanud, mida tähendab neile seotus oma lastega nende eri arenguetappidel. Murdeealisele lapsele peaksid vanemad olema justkui turvavõrk seiklusrajal: laskma noorel riske võtta, turnida ja tasakaalu hoida, ent võimaldama komistamise korral ometi ohutut maandumist. Tollel õhtul, kui koolinoored lõpetamise eufooria ja kambavaimu hooleks jäeti, ei pakkunud lapsevanemad kahjuks oma järeltulijatele seda hädavajalikku turvavõrku.

KAS VANEM VÕIKS 16-aastasele perekondlikul peol klaasikese veini valada või mitte, sõltub konkreetses perekonnas kehtestatud piiridest või nende puudumisest. Mina seda igatahes ei tee ja minu teismelised lapsed teavad, et enne 18. sünnipäeva nende praetaldriku kõrvale pokaali ei asetata. Olen nõus argumentidega, mille kohaselt alkoholi lubamine kodus annab noorele teada, et väikene drink ei ole tegelikult ka väljaspool kodu midagi hullu. Samuti paneb mõtlema tõsiasi, et kasvueas noore ajutegevust võib ka väikestes kogustes joodud alkohol oluliselt pärssida.

Siiski on kodusel koosviibimisel võimalik tagada – kui just vanemad ise alkohoolikud pole –, et pidu orgiaks ei kasvaks. Kümnete alaealiste jätmine ilma täiskasvanute järelevalveta peole, kus tarbitakse alkohoolseid jooke, on aga täiesti vastutustundetu. Eeskätt nende noorte suhtes, kes joovad end tol õhtul täis ja teevad lollusi mitte harjumusest, vaid lihtsalt seetõttu, et meri on põlvini ja rannavalvet pole vaateulatuses.

HEAD LAPSEVANEMAD, palun ärgem arvakem, et meie roll eeskuju andjate, piiride seadjate ja käitumismustrite peegeldajate ning tagasisidestajatena lõpeb sel õhtul, kui meie lastele põhikooli lõputunnistus ulatatakse. Teisisõnu: ärgem häbenegem olla täiskasvanud. Meie lapsed vajavad meid just sellistena, mitte semude või kambajõmmidena.

Kogenud psühhoterapeut Tommy Hellsteni sõnadega: «Täisealisus ja vanemarolli kehtestamine peaksid saama säärasteks väärtusteks, millest juhindutakse tegutsemisel ja otsuste langetamisel nii kodus kui ka koolis. See looks lastele ja noortele turvatunde, mis omakorda mõjutaks nende isiksuse arengut suurema sügavuse ning enesekindluse suunas.»