Sisuturundus

Katkend folgiraamatust: Varblane

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Siim Verner

Katkend folgiraamatust on rubriik, kus avaldame lõike või pikemaid jutukesi raamatust “Viljandi pärimusmuusika festivali lood”, mis ilmus Viljandi pärimusmuusika festivali 25. aastapäevaks, 2017. aastal. Raamatu koostas Kairi Leivo.

On hiline juuli pärastlõuna. Taevas on ähvardavalt pilves, kuid ometi paneb seda tähele ainult vana must kass, kes murelikult taeva poole kõõritab. Viljandisse nendeks neljaks päevaks kohale voolanud veidi õllese hipirahva jätab sünge taevalaotus aga suhteliselt külmaks. Ehkki külm neil nüüd küll pole ja kuidas saakski olla, kui Kaevumäe laval jämmiv Flaami muusikute grupp (BUB) kõik pärimusmuusika festivalile tulnud oma folkrokiga higiseks kütab. Kujutage nüüd hetkeks endale ette mõnda väiksemat ja kergemat sorti lindu (näiteks varblast), kes üle festivalimägede lendab: vaade, mis talle sealt ülalt avaneb, võib pea kergesti ringi käima ajada. Sajad sipelgad värvilistes hõlstides ja linastes hilpudes müttavad muusikataktis ringiratast või niisama kohapeal ning keerutavad sõrmede vahel oma vastpunutud kaltsuribavöid – segapudrukapsas missugune! Äkitselt vaatab meie väike varblane otse enda kohale morni taevasse ning lisab võpatades kiirust. Tulemas on tugev vihmasadu ja ta teab seda, lähtudes taibukalt oma varasematest kogemustest. Ta teeb kiire äkklangemise ning maandub õnnelikult ohates (ma olen täiesti kindel, et ka linnud võivad väga vabalt ohata!) otse lava kõrval kasvava puu oksale. Seejärel sunnib miski tema kiiresti üle rahvahulga libisevat pilku kinnituma lava esisele platsile, kus boheemhinged eriti tormiliselt hüplevad. See miski on tüdruk, kes tantsib iseäranis metsikult – ta tantsib nagu sõltuks sellest tema edasine elukäik. Neiu tumedad juuksed on täis värvilisi nööre ja vöö niisamuti, ta silmad on suletud ja liigutused kord ekstaatiliselt võnklevad, kord jällegi kurjakuulutavad nagu kõuemürin tema ja teiste folgiliste peade kohal. Laval mängivate flaamlaste pillidest võnkuvad helid levivad mööda publiku käsijalgu nende südametesse, pannes need aina kiiremini ja kiiremini põksuma. Seejärel liigub helidevöö edasi nende südametest peade kohale, ühinedes viimaks üheks suureks meloodiaks. See meloodia võtab aga ruttu purjed üles ja liigub edasi: ta seilab üle Kaevumäe Kirsimäele, sealt purskkaevuni, kus nii mõnigi festivali jooksul oma pea või jalad puhtaks on saanud, edasi suure telgini ning katab peatselt kogu Viljandi. Või vähemalt nii see tundub, kui kükitada otse lava kõrval kasvava puu oksal nagu teeb seda meie väike varblane … Laulu lõppedes ohkab tüdruk õnnelikult ja viipab oma sõbratarid endaga kaasa, et veidikeseks murule puhkama potsatada. Ja meie väikene varblane, kes siiani letargiliselt neiut on jälginud, suunab oma pilgu teisale … Puude all mäel, päris kaugel lavast ja kogu sellest melust, mis lava ümbritseb, nõjatub tõmmu noormees vastu puud ning vaatab unistades kaugusse. Ühe käega hoiab ta kinni ümber pudeli, mis tema kõrval maas seisab, teisega paitab ta magava neiu pead oma põlvedel. Nii paarike kui ka puu, mis neile tuge ja varju pakub, on kuidagi nukrad … Nad justkui teaks, et iga hea ja ilus saab ükskord otsa. Ka folk saab paari päeva pärast läbi ja Viljandi taandub üleöö oma normaalolekusse. Seega võtavad noored festivalilt, mis võtta annab ja nad teevad seda igaüks omamoodi. Mõni on nõuks võtnud nii palju tantsida, kui tema õhukeseks kulunud sandaalid lubavad, mõni näeb vanu ja leiab uusi sõpru, mõni esineb, mõni vaatab kuidas mõni esineb, mõni armub … Selline ongi Viljandi Folk.

Loe pikemalt raamatust “Viljandi pärimusmuusika festivali lood” SIIT

    Tagasi üles