/nginx/o/2018/06/27/7924370t1hae74.jpg)
Viljandi pärimusmuusika festivalile tuleb sel aastal 15 välismaa artisti. Üks eksootilisemaid on kindlasti Hiina delegatsioon, Sound of Dragon (LongYunGuzheng) nimeks, ehk siis draakoni hääl. Nimi tuleb ansamblile koolilt, kus liikmed õpivad. Festivali programmijuht Tarmo Noormaa käis kohapeal külas ja jutustab nähtut-kogetut.
Chengdu linn asub Lääne-Hiinas, on Hiina mõistes keskmise suurusega - linnas elab 14 miljonit elanikku ja Chengdu näeb vaeva, et saada Hiina muusikapealinnaks. Õigemini mitteametlikult võib nii juba öelda, kuna väga paljud kuulsad Hiina muusikud on pärit just Chengdust. Linnas on väga elav kultuurielu, rahvas on sotsiaalne ja suhtluslembene, elunautlev stiil lubab asjadel kulgeda omasoodu ja lasta elul end rahulikult edasi viia. Kuna kohalikus toidus kasutatakse ohtralt tšillipipart võib julgesti öelda, et Chengdu on väga tšill linn.
Inimeste kultuurilembus väljendub suuremalt jaolt muusikas, millest peetakse nii Chengdus kui kogu Hiinas laiemalt väga lugu. Vaadates, kui kirglikult mängivad noored rahvamuusikat, tekivad külmavärinad ja kadedus ühtaegu.
Hiina kultuuri üks suurimaid eripärasid võrreldes meiega on see, et kui eestlaste ajalugu on olnud heitlik ja katkendlik ning pidevas muutuste tuules, siis hiinlased, enamusrahvana, on elanud samal maal peaaegu segamatult aastatuhandeid, mis muudab nende kultuuri väga omapäraseks. Nende klassikaline -ja pärimusmuusika on mõlemad rahvakultuuri osad. Lääne klassikaline muusika on meie endi pärimusmuusikast väga erinev. Hiina klassikaline muusika on tugevalt selle rahva nägu ja kõlab väga hiinapäraselt. Seetõttu on nende pärimusmuusika ja klassikaline muusika omavahel rohkem seotud.
See kool, kust tulevad meie külalised - Sound of Dragon - on üks paljudest guzhengi koolidest Chengdu linnas ja õppuriteks on päris pisikesi, aga ka täiskasvanuid. Tasemelt algajaid, edasijõudnuid ja päris professionaale. Koolis õpitakse guzhengi peal selgeks 12 lugu! Õppesüsteem on meie jaoks võõras ja seetõttu huvitav. Esimene hämmastus tekib sellest, et nädalas toimub vaid üks pillitund, aga tase on meisterlik! See tähendab, et nad harjutavad kodus väga palju, mis näitab omakorda kadestamisväärset tahtejõudu. Aastas õpitakse selgeks üks, maksimaalselt kaks lugu. Vastukaaluks meie, kes õpime vähemalt 1-2 lugu kuus, mõnikord ka nädalas.
Rõõm on tõdeda, et ka nemad õpivad osa lugudest kuulmise teel nagu meiegi. Enamasti siiski kasutatakse noodistikku, mis näeb välja nagu tabulatuur ja nõuab esmapilgul süvenemist. Koolis on 200 õpilast ja 10 õpetajat, kool toimub eranditult nädalavahetustel, kuna nädala sees ei ole õpilastel võimalik tunnis käia. Õpitakse nii pillimängu kui ka muusikateooriat. Solfedžo tunnis õpitakse kõike seda, mida meiegi teame, muusika on ju ikkagi universaalne keel!
Hiina ühiskond on kummaline segu kommunismist ja kapitalismist. Ühelt poolt on pere kõige olulisem, kõik otsused tehakse pere järgi, lähedasi hoitakse väga. Samal ajal ei ole midagi tasuta, kõik maksab ja inimestele meeldib tarbida. Õppimine ja haridus on suure au sees ja kes vähegi saab, paneb oma lapse erakooli, mis ei ole sugugi odav lõbu. Selle muusikakooli semester, näiteks, maksab umbes 100 eurot. Kõik õpivad midagi koolile lisaks, enamasti küll pilli, laulmist, tantsimist, aga ka sporti (jalgpalli, muidugi!). See on suhtumine, mida võiks üle võtta meiegi kultuur.
See Hiina traditsiooniline rahvapill guzheng on vähemalt 2500 aastat vana. Nii pikalt harjutatud pillimäng peabki olema rafineeritud ja täpne. Guzhengi kõla on natuke nagu rahvakandlel. Ka mängustiil on sarnane, ent sisult on ikkagi tegemist erineva pilliga. Lood, mida mängitakse, on teistmoodi nii tehnika kui sisu poolest. Mängutehnikas tulevad appi erilised tehisküüned, mida guzhengi-mängijad spetsiaalse teibiga ümber kõikide sõrmede kleebivad. Need sõrmetugevdajad aitavad esiteks näppe hoida tervena, aga muudavad ka tämbri teravamaks ja valjemaks. Põhimõtteliselt on tegu meilegi traditsioonilisest muusikast tuntud päkaraudadega, millega mängis näiteks Aksel Tähas või tänapäeval Tuule Kann või Juhan Uppin.
Lood on enamuses programmilised ehk kirjeldavad, emotsionaalsed pildikesed. Näiteks “Kindrali põgenemine” või “Lillepõld”. Vahepõikena mainin, et hiinlased on täielikud loodushullud, kui nad mõnda vabas looduses kasvavat taime märkavad, lähevad täitsa pööraseks, hakkavad pildistama ja uudistama. Guzhengi juurde aga tagasi nüüd. Kuna lood on lihtsalt pildikeste kirjeldused, nõuab see mängijalt palju, eriti just seda, et iga lugu oleks pillimängija nägu. See aga tähendab, et ennast peab väga palju palasse sisse valama ja seetõttu on pillimängu ka põnev jälgida. Kui meie pärimuslood on olemuselt funktsionaalsed, nende järgi peab ikka tantsida saama, on sellist kuulamiseks mõeldud muusikat väga värskendav kuulata. Kui ikka 10 hiina tüdrukut hingestatult guzhengi mängivad, on võimas ja ülev tunne tõesti.
Kindel on see, et ansambel Sound of Dragon on väga professionaalne kooslus. Uskuge mind, hiinlased on maksimalistid ja nad ei tuleks üldse esinema, kui ei oskaks seda sajaprotsendiliselt!
Sound of Dragon annab Viljandi pärimusmuusika festivalil kaks kontserti:
27.07, kell 16:00 Jaani kirkus
29.07, kell 17:00 Pärimusmuusika Aidas
Lisaks ka üks väga põnev õpituba “Hiina traditsiooniline rahvapill guzheng”:
28.07, kell 10:00 Pärimusmuusika Aida suures saalis
Vaata lähemalt SIIT
Väga põnev elamus garanteeritud!