Kas meie põhiseadus kehtib?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andres Laiapea

FOTO: Erakogu

VÕIDUPÜHA PUHUL peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi tuleb ju isamaalist vaimu üleval hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks selliseid küsimusi tõstatada mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

RIIGI JURIIDILISEKS vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse paragrahv 1 ütleb: «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.»

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses korraldatud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minule isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati toona aga idioodiks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest ning Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.

SEE OLI OMAMOODI hookus­pookus. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete tähtsust, teisest küljest aga seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on nüüd jõutud olukorda, et Eesti Vabariigi põhiseaduse mõne sätte toime on peatunud. Konkreetne näide. Põhiseaduse paragrahv 48 sätestab, et erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.

Erakonnaseaduse paragrahv 5 ütleb seevastu, et erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.

UURISIN HILJUTI riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas tema hinnangul ei ole need paragrahvid omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järele ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

MINU ARVATES ei ole Euroopa Liitu kuulumisele praegu head alternatiivi. Ma ei soovi sealt väljaastumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist, kuid oma suveräänsust tuleks võimaluste piires endiselt kaitsta.

Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Tagasi üles