Vabadus on usk endasse

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Helir-Valdor Seeder

FOTO: Marko Saarm/Sakala

SADA AASTAT TAGASI, kui Eesti riik loodi, oli suur osa eestlastest saanud hariduse vene- või saksakeelsetes koolides ning mõte oma riigist tundus paljudele hullumeelse unistuse või paremal juhul kahtlasevõitu ettevõtmisena. Uskujaid, et asutatud väikeriik jääb püsima, ei olnud kuigi palju.

Ka vabadussõja alguspäevad ei olnud sugugi nii kangelaslikud, kui meile meeldiks uskuda: mobilisatsioon läks üle kivide ja kändude. Narva rindele suudeti 1918. aasta novembris saata vaid 2000 mobiliseeritud sõjaväelast ja 14 000 kaitseliitlast. Paljud mobiliseeritud deserteerusid pealetungiva punaväe kartuses, edukast lahingutegevusest oli vast loodud Eesti Rahvaarmee esialgu kaugel.

Ometi osutus noor riik elujõuliseks ning suutis lühikese ajaga kasvada paigaks, kus inimeste elu oli tunduvalt parem, kui oleks olnud Nõukogude Venemaa või ükskõik millise teise riigi koosseisus.

IMED EI SÜNNI iseenesest, selleks on vaja tööd ja vaeva ning usku oma ettevõtmisesse. Eesti riigi loojatel ja vabadussõja juhtidel jätkus talupojatarkust ning nooruslikku eneseusku, mis esimeste tagasilöökide järel ei kadunud, vaid, vastupidi, kasvas ja tugevnes. Keerulises olukorras osati tekkinud võimalused targalt ära kasutada.

Ka saja-aastane Eesti riik elab rahutus maailmas. Julgeolekuolukord tekitab inimestes ebakindlust. Pagulaskriis Euroopas, Venemaa konflikt Gruusias ja sõda Ukrainas ning kasvav agressiivsus ja infosõda nii Eestis kui kogu Euroopas annavad kokku heitliku tulevikupildi.

Populistlikud jõud vasakul ja paremal on varmad ebakindlust ära kasutama ja pakkuma näiliselt lihtsaid lahendusi. Mõlemad küsivad, milleks meile suurenevad liitlasväed Eesti territooriumil, saame ise hakkama.

Jutud Eestis paiknevatest tohututest võõrvägedest on võetud otse Kremli retoorikast, kuid need võivad tõhusalt töötada, hoolimata sellest, et Eestis paiknev liitlasüksus on vaid 1200-pealine – mitu korda väiksem Eesti kaitseväest ning sadu kordi väiksem Venemaa Lääne sõjaväeringkonna Loode regioonis paiknevatest üksustest.

SELLE TAUSTAL on paslik meelde tuletada, mis tõi vabadussõtta pöörde ning motiveeris inimesi väiksearvulise ja kõikuva moraaliga rahvaväega liituma.

Üks oluline põhjus oli liitlaste appitulek. Briti sõjalaevastik, Soome vabatahtlike pataljon, teiste riikide vabatahtlikud ja USA humanitaarabi kinnitasid teiste riikide ja rahvaste valmisolekut kaitsta Eesti riiki ning see lisas ka meile kindlust ja eneseusku. See tõi vabadussõja rinnetele pöörde ning aitas Eesti väed vastupealetungile nii hoogsalt, et jõudsime idas Peterburi alla ja 1919. aasta suvel Riiani.

Vabadussõja lõpuks oli Eesti Rahvavägi kasvanud 100 000-inimeseliseks endasse ja oma juhtidesse uskuvaks väeks ning tõestanud, et ka väikesel riigil võib olla suuri sõpru ja väärikas koht teiste riikide seas. Rahvaväega oli ühinenud kogu ühiskond lisaks endise tsaariarmee ohvitseridele ja rahvuslikult meelestatud koolipoistele.

SEEGA ON VÕIDUPÜHA eestlastele ka rahvusliku ühtsuse püha, mille tähendus ja tähtsus ajas kasvavad. Mida rahutum on maailm, seda enam peame olema ühtsed ja tegema koostööd liitlastega, et Eesti iseseisvus kestaks. Vabadussõja võiduga lõime oma riigi ja usu sellesse.

Hoiame siis seda riiki ka rahuaastatel ning jätame ajaloost meelde, et usk endasse ja head liitlassuhted on väikeriigi iseseisvuse eeldused.

Tagasi üles