Kuidas osta veekeskust nii, et linnapea vangi ei läheks?

VILJANDI, EESTI, 17NOV16 Pildil Marko Suurm

FOTO: Fotograaf:marko Saarm/Sakala

MAIST ALATES ON Viljandi linna ja valla poliitikud näppude vahel hoidnud kaht veekeskuse ideed, aga kuidagi väga tundub, et need võimalused kipuvad käest pudenema. Ning lõpuks on kahe suurepärase mõtte asemel taas tühjad pihud.

Piltlikult öeldes oleme kahe veekeskuse vahel valides justkui autopoes, kus kõrvuti pakutakse sinist Škodat ja punast Ferrarit. Kavala nipiga pole aga kaupmees autode juurde hinnasilti pannud ja nii pole ostjal esmapilgul justkui mingit põhjust Škodat eelistada. Ning kui hind lõpuks välja öeldakse ja see pereisa oimetuks võtab, karjuvad pere lasteaiaealised liikmed endiselt ümber Ferrari ja nõuavad seda. Püüa siis neile selgeks teha, et 30 000 ja 300 000 eurol on vahe – nemad ei tea rahast midagi ega tahagi teada. Avalik arvamus meenutab mulle üsna tihti just niisuguseid lasteaialapsi.

Kumb kavandamisel olevatest keskustes on Škoda ja kumb Ferrari on raske öelda. Päris suure hulga linna- ja vallaelanike seas on aga kujunenud arvamus, justkui püütaks spordihoone kõrvale rajada mingit piinlikult poolikut lahendust ning randa pompöösset meelelahutuskeskust. Tegelikult on aga ülinapilt infot, mida täpselt ühte või teise kohta ehitada tahetakse. On vaid ettekujutus, oma fantaasia vili.

MILLISED ON AGA veekeskuse pakkujate tingimused? Segased.

Linna ja valla loodud ning Tallinna suurima spordiklubide ketiga seostatava aktsiaseltsi Viljandi Veekeskus meelelahutust pakkuv ujula kerkiks kolme partneri osalusel. Nii linn kui vald paneksid pool miljonit eurot, spordiklubi paneks kaks miljonit eurot ning ülejäänu laenataks pangalt. Viljandi linnalt hakkaks too veekeskus küsima 7000 eurot kuus, et linna lapsed ujuda saaksid, valla summa oleks loogiliselt võttes väiksem ning üldisest äriedust sõltuks, kui palju peavad linn ja vald hakkama aastas laenu tagasi maksma. Optimistid arvavad, et veekeskus saaks ise majandamisega hakkama, skeptikud kahtlevad selles.

Rakvere Aqva Hotel & Spa pakkumist pole välja öeldud. Teada on, et spaahotelli koos veekeskusega ehitaksid ettevõtjad oma rahaga ning seejärel hakataks küsima linnalt raha õpilaste ujumise eest. Kui suureks see summa kujuneks, seda ettevõtja ei avalda. Vastus pidavat tulema riigihankekonkursi lõpuks.

Ühe vihje on Rakvere Aqva Hotel & Spa tegevjuht Roman Kusma Viljandi poliitikutele andnud. Rakvere on väiksem linn kui Viljandi, järelikult peaks Viljandi igakuine summa laste ujumise eest olema suurem. Rakvere linn maksab ühes kuus umbes 23 000 eurot. Et kooliaastas on üheksa kuud, saab veekeskus aastas linnalt 200 000 eurot. Leping linna ja Aqva vahel sõlmiti 2006. aastal, see hakkas kehtima 2008. aastal ja kehtib 15 aastat.

Kui Viljandi linn peaks aastas maksma 250 000 eurot, oleks ta oma rahakotiga sisuliselt käpuli. Ja pole teada, kas riik sellist väljaminekut linnale üldse lubakski. Nimelt tuleb niisugune aastatepikkune kohustus võtta raamatupidamises arvele laenuna, aga laenupiir on linnal juba praegu peaaegu käes. Valla seis on parem. Vähemalt seadusega kehtestatud laenupiiri mahuks tõenäoliselt 100 000 – 150 000 euro suurune iga-aastane kohustus ära, ehkki kõiksugustele ehitustele ja remontidele tuleks ka vallamajas pidur tõmmata. Eeskätt ohustaks veekeskus Viiratsisse vallamaja rajamist.

AGA OLGU. OTSUSTAME hüpoteetiliselt, et me tänavaid ei remondi, ühtegi koolistaadioni korda ei tee, spordihoonel laseme ära laguneda ning lasteaedadel ka seista seni, kuni aknad eest kukuvad – peaasi, et saaksime veekeskuse. Aga isegi siis, kui linna- ja vallarahvas annaks oma poliitikutele kõik volitused rahaga ümber käia nii, et veekeskus kerkiks ja just järve äärde, on poliitikutel suur mure. Kuidas ujumistunde osta? Kuidas osta neid sedasi, et müüja saaks olla just järve äärde kavandatav spaahotell? Kuidas osta nõnda, et riigihange poleks seejuures suunatud ja korruptiivne?

Meenutame, et meil on endal Viljandimaalt endisest Kõpu vallast võtta näide, kuidas vallajuht püüdis seadusi eirates teha seda, mida vallarahvas tahtis ja vajas. Nüüd tuleb tal selle eest vangi minna. Ehk üritaks veekeskusega asju ajada sel moel, et keegi hiljem kohtu ette astuma ei peaks?

Seega ei tuleks peatselt loodava linna ja valla ühise töörühma ülesandeks seada mitte Aqva pakkumise analüüs, vaid kirjeldust, kuidas osta kavandatavast spaahotellist lastele ujumistunde nii, et ühegi seadusega vastuollu ei mindaks ning kogu ettevõtmine oleks sisuliselt ja juriidiliselt puhas.

HÄSTI, KUJUTAME ette, et linn ja vald kuulutavad ujulatundide ostmiseks välja riigihanke. Ma olen kõike muud kui ettevõtja, aga sellisel juhul hakkaks isegi minus ettevõtjageen tööle. Virumaa mehed tulevad oma spaahotelli ja veekeskuse juurde kavandatud ujulasse linnale ja vallale aega müüma minu hinnangul ligi 400 000 euro eest aastas. Selle peale oleks ma peaaegu valmis alustama kuue rajaga basseini ehitamist, mille juures oleks kaks riietusruumi duššidega. Midagi rohkemat ma ei linnale ja vallale ei pakuks, aga minu pakkumisest ei saaks mööda vaadata. Mis siis, et mul pole veekeskust, pole saunu, pole spaad ega hotelli, ammugi restorani. Aga ma pakun ujulat ning linn ja vald võivad selle kasutamist osta. Ja kui ma saaks linnalt ja vallalt kokku 250 000 – 300 000 eurot aastas, saaks ma 15 aastaga nii pangalaenu tagasi maksta kui kasumit teenida. Hüvasti, veekeskus!

Riigihangete vaidluskomisjoni seisukoht on, et kui osta õpilastele ujumistunde, peavad kõik nõutavad lisateenused olema seotud otseselt õpilastele ujumise õpetamise ja ujula kasutamisega. Seega ei saa korraldada konkurssi lisatingimusega, et ujula juures peab olema veekeskus, spaa või hotell.

Kuidas aga korralda riigihanget nii, et võidaks just soovitud spaahotell? Rakvere 2006. aastal seda suutis, aga meenutagem siinkohal, et toona olid seadused teised. Nüüd seaduses enam eelläbirääkimistega riigihankeid ei tunta.

Edasised arengud Viljandi veekeskuse vallas on seotud järve äärde kavandatava spaaga. Mina usun, et suure tõenäosusega lõpetatakse aktsiaseltsi Viljandi Veekeskus tegevus. Seda taotlevad isegi mõned aktsiaseltsi nõukogu liikmed, rääkimata avalikust arvamusest. Oht on aga selles, et pärast linna ja valla enda kontrollitava veekeskuse kadumist võib riigihange tuua linna hotelli, spaa ja veekeskuse asemel suhteliselt mõttetu ujula ning unistus veekeskusest voolab laiali.

Me liigume veekeskuse loomisega tohutu kiirusega tagasi 1998. aasta poole, mil meil polnud midagi, isegi mitte ideed.

Tagasi üles