/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2011/05/26/598532t1h8eec.jpg)
Kõigis neljas omavalitsuses, mis eelmisel ja üle-eelmisel aastal eelarvekärbete tõttu kutselistest päästjatest ilma jäid, tegutsevad nüüd priitahtlike pritsimeeste ühendused.
Vabatahtlikud aitavad kutselisi jõudumööda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii omavalitsusjuhid kui päästjad tõdevad, et professionaale vabatahtlikud asendada ei suuda, kuid tõsisemate väljakutsete puhul pakuvad nad riiklikele komandodele tuge ja väiksemateks tööde jaoks pole kutselistel vaja kaugelt kohale sõita.
Abikomandod saavad iseseisvalt hakkama näiteks teele kukkunud puude eemaldamise, põleva kulu materdamise ja korstnas süttinud tahma kustutamisega. Leegitsevast majast inimeste väljatoomiseks puuduvad neil küll nii luba kui varustus, kuid elupäästevõimekust polnud ka ühelgi Viljandimaal likvideeritud kutselisel meeskonnal.
«Vabatahtlikke on vaja juba selle pärast, et riiklikke komandosid jääb järjest hõredamaks,» nentis Viljandimaa päästeosakonna juhataja Jüri Soovik. «Vabatahtlike reageerimisaeg on küll pikem, aga tänu lühemale sõidumaale võivad nad esimesena sündmuskohal olla.»
Sõltuvalt abikomandost peavad mehed töölt või kodust depoosse jõudma ja päästeautoga välja sõitma 10—15 minuti jooksul. Korraga on valves kaks päästjat.
Päästeamet aitab vabatahtlikke koolituse ja varustusega ning omavalitsus annab enamasti panuse depoo ülalpidamisse.
«Antakse, palju antakse, ega rohkem niikuinii ei saa,» lausus Karksi-Nuia tulekaitse seltsi esimees Heino Kesküla materiaalsete võimaluste kohta. «Masinad on muidugi vanad ega pea eriti vastu. Nad sõidavad ju harva, aga kui töötavad, siis täistuuridel.»
Puudus on inimestest
Kõige suurem puudus on tuletõrjeühingutel siiski inimestest. Ehkki Karksi vallas on elanikke tublisti rohkem kui Mõisakülas, Kõpus ja Kolga-Jaanis, on seal aktiivseid tegutsejaid, kelle vahel valvekorrad ära jagada, kõigest kuus.
«Liikmeid on meil üle 20, aga paljud neist on Soome tööle läinud,» selgitas Kesküla.
Kolga-Jaani vallavanem Kalevi Kaur, kes ka ise vabatahtlike päästjate hulka kuulub, ütles, et seal on tegevaid mehi seitse. «Minu meelest asi toimib: valve on olemas ja auto ootab kutseid.»
Mõisaküla meer Ervin Tamberg rääkis, et selles omavalitsuses pole paari viimase aasta jooksul õnneks põlenguid olnud, kuid tulekaitse selts tegutseb. Kaheksal korral on mehed ka väljakutsel käinud, olgu siis mõnes naaberomavalitsuses tulekahjul või oma linnas murdunud puud kõrvaldamas.
«Meil moodustavad vabatahtlike tuumiku viis elukutselist päästjat, kes käivad Mõisakülast Abja-Paluoja või Kilingi-Nõmme komandos tööl,» teadis Tamberg.
Väikse Kõpu suured plaanid
Päästeameti statistika järgi oli mullu enim väljakutseid Karksi-Nuia vabatahtlikel, keda vajati lausa 23 korda. Oodatult oli kõige vähem tööd alles 1. oktoobril tegevust alustanud Kolga-Jaani pritsimeestel, kellel oli kaks väljakutset. Järgnesid Mõisaküla nelja ja Kõpu kümne väljakutsega.
Juhatuse liikme Tõnu Vreimanni sõnul on Kõpu tuletõrjeseltsis aktiivseid tegutsejaid 15-16 ja ühingul suured plaanid. Nimelt on mittetulundusühing saanud LEADER-programmist 22 141 eurot toetust, et projekteerida uus pritsimaja.
Ehituseks raha küll veel pole, kuid Vreimanni arvates oleks uut hoonet väga vaja, sest vana kipub lagunema ega sobi ka praeguste vajadustega. Näiteks ei mahtunud Viljandist saadud päästeauto ZIL-131 garaaži enne, kui osa põrandat oli välja lõhutud.
Jüri Sooviku ütlemist mööda oleks vabatahtlikku meeskonda vaja ka hiljuti kutselisest ilma jäänud Võhmas, kuid seal pole soovijaid seni leidunud.