Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Olgu kohe öeldud, et viimasel Viljandi linnavolikogu istungil tõstatatud ja sedakaudu Sakala veergudelegi jõudnud küsimus, kas linn võiks hakata edaspidi oma allasutustele võimaluse korral elektriautosid soetama, ei ole ka minusuguse autohuvilise ajakirjaniku silmis kaugeltki kõige põletavam. Leian siiski, et majanduskomisjoni esimees Tõnu Juul juhib tähelepanu põhimõtteliselt õigetele asjadele, mis väärivad läbirääkimist.
Elektritoitel sõitvad autod ei ole enam pooletoobised. 2011. aastal Eesti riigi kasutamata saastekvootidega tehtud tehingu tulemusena sotsiaaltöötajateni jõudnud pool tuhat Mitsubishi i-MiEV-d vähemalt mõnes mõttes on. Rääkisin ise kunagi ühe sotsiaaltöötajaga, kes tõi välja mitu puudust, mille peale esimese hooga ei pruugi tulla. Näiteks et kiitsaka i-MiEV-ga ei õnnestu talviti nii-öelda normaalsete autode jälgedes sõita, vaid tuleb lumevaaludes vänderdada. No ja reaalne sõiduulatus on tal kah selline nagu on.