Vaba mõte. Elektriautode mõte pole nali

Olgu kohe öeldud, et viimasel Viljandi linnavolikogu istungil tõstatatud ja sedakaudu Sakala veergudelegi jõudnud küsimus, kas linn võiks hakata edaspidi oma allasutustele võimaluse korral elektriautosid soetama, ei ole ka minusuguse autohuvilise ajakirjaniku silmis kaugeltki kõige põletavam. Leian siiski, et majanduskomisjoni esimees Tõnu Juul juhib tähelepanu põhimõtteliselt õigetele asjadele, mis väärivad läbirääkimist.

Elektritoitel sõitvad autod ei ole enam pooletoobised. 2011. aastal Eesti riigi kasutamata saaste­kvootidega tehtud tehingu tulemusena sotsiaaltöötajateni jõudnud pool tuhat Mitsubishi i-MiEV-d vähemalt mõnes mõttes on. Rääkisin ise kunagi ühe sotsiaaltöötajaga, kes tõi välja mitu puudust, mille peale esimese hooga ei pruugi tulla. Näiteks et kiitsaka i-MiEV-ga ei õnnestu talviti nii-öelda normaalsete autode jälgedes sõita, vaid tuleb lumevaaludes vänderdada. No ja reaalne sõiduulatus on tal kah selline nagu on.

Samas, enam-vähem samal ajal alustas maailmas võidukäiku Nissan Leaf, mis sarnanes nii välimuselt kui kasutusomadustelt palju rohkem hariliku sõiduautoga. Nüüdseks on kohal teise põlvkonna Leaf, mis on oma eelkäijaga võrreldes suur samm edasi ja suudab ühe laadimisega sõita isegi üle 350 kilomeetri.