:format(webp)/nginx/o/2017/11/07/7290029t1h683a.jpg)
(Artikkel on ajendatud Marko Suurmägi 2. juuni Sakalas ilmunud arvamusloost «Tegemisvabadus».)
Vabatahtlikkuse variandid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MINAGI OLEN vabatahtlikuna tegutsenud. Näiteks ümber Viljandi järve kulgeva terviseraja võsatalgutel osalenud. 2014. aastal lõikasin linnavalitsuselt nõutatud oksakääridega Viljandis ülekäigukohtadel ja ristmikel nähtavust piiravaid puuoksi. Selle kohta esitasin linnavalitsusele soovitud aruande.
Marko Suurmägil on õigus, et vabatahtlik võib iga kell abipakkumisest loobuda. Ta kirjutas: «Vabatahtlikud jäävad kahtlemata väga olulisteks abilisteks nii suurte kui väikeste ettevõtmiste juures, aga nad saavad ja tohivad olla vaid abilised.»
MUL ON kogemused, kuidas asi ümber pöörata nii, et vabatahtliku tegevuse tulemusena riik vabatahtlikult midagi ette võtab. Kulus kaheksa aastat kirjutamist ja selgitamist ametkondadele ja ühiskonnale, et riiklik karuputketõrje on möödapääsmatu. Nüüd süsteem toimib ja see tundub loomulik.
Paul Kerese juubeli aastal (2016) algatatud ettevõtmise «Maleta naabriga» eesmärk oli ja on kohustuslik maleõpe Eesti koolides. Seni on male alaliit, haridus- ja teadusministeerium ning kultuuriministeerium sellest mööda vaadanud. Küll aga on avalik malehuvi tärganud paljudes koolides ja peredes.
Mullu oli üks enam meedia tähelepanu pälvinud EV100 kingitusi algatus «100 teraviljapeenart». Selle tegevusest on valminud seitse rändnäitust, mis sobivad õppevahendina koolidele. Soovitus vabatahtlikult koolidele selline näitus osta on tehtud paljude omavalitsuste volikogu liikmetele. Viljandi vallavolikogu ostis abivallavanem Ene Saare ettepanekul kaks sellist näitust.
Ka sel aastal külvati Eestis 100 teraviljapeenart kodumaiste sortide tundmaõppimiseks. Seemned sai ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Osalejate tegevus on vabatahtlik.
Muidugi on ennatlik loota maksimaalset tulemust, et kõik see rahvas innustub teraviljapeenardest ning iga volikogu liige annetab vabatahtlikult näituse ostmiseks raha. Sellest pole aga midagi. Kes tahab, see teeb.