Filmiarvustus. Reipad penid ja laisad suuvoodrid

Salaagent Max peab juhtumi lahendamiseks infiltreeruma näitusekoerte sekka.

FOTO: Forum Cinemas

Inimkeeli kõnelema pandud loomadega filmid on üks omamoodi veider žanr. Ei teagi täpselt, miks. Laske mõnes animafilmis roosal ponil stepptantsu vihtuda ja räppida ning rahvas võtab seda sama iseenesestmõistetavalt kui Priit Kuuse Hitleri-seitlit «Aktuaalse kaamera» prožektorite valguses. Aga kui lubada itimehed päriselt üles filmitud rotveileri mokki arvutihiirega üles-alla sikutama, kisub kuidagi kõhedaks. Olgem täpsed: kõhedaks kisub siis, kui olete sirge ja kaine nagu amišite külavanem. Kui olete aga enne seansi algust teinud popsu kanepit või valanud oma säästumakaronid üle soustiga, mille sees on ka paar mahlast kärbseseent (ausõna, ma ei taha siinkohal propageerida psühhotroopsete ainete manustamist), võite seekord luubi alla võetud linateost naudeldes lennata palju valusamale tripile, kui iial kartnud olite.

Centrumi kino vaadatavuse edetabelis praegu tublit kolmandat kohta hoidev koguperefilm «Salaagent Max» («Show Dogs») on servast servani täis üle kere karvadega kaetud jutupaunikuid. Paar inimest trehvab nende vahele ka manööverdama.

On üks politseikoer ja üks röövitud panda. Ja siis on Las Vegas. Mitte hoi-hoi-mul-on-lilleline-särk-ja-pinsiraha-üle-serva-ajav-pangaarve-Vegas, vaid andke-mulle-puu-mille-peale-jalga-tõsta-Vegas. Räme laadung Edward Käärkäe ilusalongist läbi käinud koeri. 

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles