Repliik. Minu hansakahjum

Martti Reinet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui ma, tark, oma auto möödunud neljapäeva hommikul Viljandi Laidoneri platsile parkisin ja selle sinna reede pärastlõunani hansapäevalistega tõtt vahtima jätsin, ei uskunud ma, et laadalised oma tavaari kesklinna vinnates nii entusiastlikud on, et sõidukile kaks arvestatavat värvikahjustust tekitavad. Kolmas sõjaarm oli sümboolne kollane kriim juhiukse iluliistul – äravahetamiseni sarnane mu viieaastase onupoja seinale tehtud rasvakriidimärgiga.

Meenutades paar kuud tagasi kõveraks väänatud juhipoolset tahavaatepeeglit, tekib mul ühtlasi küsimus: kas Viljandis on ikka parkimisest õigesti aru saadud? Vanalinnas tööle või ärilõunale ruttavad inimesed sihivad ikka ja jälle nii loominguliselt parkida, et mulle on jäänud sellest ettevõtmisest mulje kui vormel 1 rehvivahetusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles