Repliik. Minu hansakahjum

Kui ma, tark, oma auto möödunud neljapäeva hommikul Viljandi Laidoneri platsile parkisin ja selle sinna reede pärastlõunani hansapäevalistega tõtt vahtima jätsin, ei uskunud ma, et laadalised oma tavaari kesklinna vinnates nii entusiastlikud on, et sõidukile kaks arvestatavat värvikahjustust tekitavad. Kolmas sõjaarm oli sümboolne kollane kriim juhiukse iluliistul – äravahetamiseni sarnane mu viieaastase onupoja seinale tehtud rasvakriidimärgiga.

Meenutades paar kuud tagasi kõveraks väänatud juhipoolset tahavaatepeeglit, tekib mul ühtlasi küsimus: kas Viljandis on ikka parkimisest õigesti aru saadud? Vanalinnas tööle või ärilõunale ruttavad inimesed sihivad ikka ja jälle nii loominguliselt parkida, et mulle on jäänud sellest ettevõtmisest mulje kui vormel 1 rehvivahetusest.

Loe ka neid

Tagasi üles