Ravimid ja puuetega inimeste abivahendid kui riigi liigtulu allikas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Madison

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

PALJU ON räägitud, et poliitikud tegelevad pseudoprobleemidega, selmet keskenduda tõelistele ühiskonna valupunktidele. Palun väga, see teema puudutab ühel või teisel moel meid kõiki. Me kõik teame kedagi, kel mõni lähedane on vähi tagajärjel surnud. Me teame kedagi, kes peab kulutama iga kuu märkimisväärse summa ravimitele. Me teame, et suurimas vaesusriskis on pensionärid, kellele ravimid on elutähtsad.

11. mail väitis uus tervise- ja tööminister, sotsiaaldemokraat Riina Sikkut, et tal pole kavaski viia valitsusse ettepanekut alandada ravimite käibemaksumäära. Teema tõstatus, sest vähiravifond Kingitud Elu maksis möödunud aastal riigile käibemaksuna 126 000 eurot. Fondi juhi Toivo Tänavsuu sõnul oleks selle raha eest saanud alustada rohkem kui 30 inimese vähiravi või ravida terve aasta vältel kolme-nelja inimest. Paraku on nad olnud sunnitud tasuma raviarveid, kuhu sisse on arvestatud ka üheksaprotsendiline käibemaksumäär. Mis veelgi hullem: surve vähiravifondile abi saamiseks on kasvanud iga aastaga ja käesoleva aasta esimese viie kuuga on ta tasunud riigile käibemaksu juba 99 000 eurot. See tähendab, et aina enam inimesi jääb ilma ravist, mis on nende viimane õlekõrs.

PRAEGUST olukorda tuleb vaadelda ka minevikku arvestades. Enne Euroopa Liiduga ühinemist oli ravimite käibemaksumäär null protsenti. Föderaliseeruva ühendusega liitumise järel kehtestati selleks aga viis protsenti, sest väidetavalt oli Euroopa Liidus vaja maksumäärasid ühtlustada. See oli vale. Mitte ükski Euroopa Liidu finantsreegel seda ei kohusta. Meie üliagarad ametkonnad ei jätnud aga kasutamata võimalust leida uusi viise maksuraha korjata. Seda loomulikult kõige väetimate arvelt. 

Ülemaailmse majanduskriisi tõttu tõsteti 2009. aastal üldine käibemaksumäär 20-le ja ravimite käibemaksumäär üheksale protsendile. Seega, kui üldine käibemaksumäär tõusis kaks protsenti, siis ravimite oma neli protsenti. See maksutõus pidi olema ajutine, kuni majanduskriis on möödunud ja eelarve taas stabiilne. Möödunud on üheksa aastat, aga ei Reformierakond ega Keskerakond, rääkimata sotsidest või isamaalastest, ole kordagi rääkinud vajadusest taastada kunagised maksumäärad. Kui paljud valijad seda mäletavad?

EESTI Pensionäride Ühenduste Liit korraldas kümme aastat tagasi mitu küsitlust, mille tulemusena selgus, et keskmiselt kulus pensionäril ravimitele seitse-kaheksa protsenti pensionist. Arvestades üldist elukalliduse ja ravimite hinna tõusu viimase kümne aasta jooksul, on see osa praegu tõenäoliselt veelgi suurem.

Meil on tuhandeid puudega inimesi, kelle elukvaliteet sõltub abivahenditest ja nende hinnast. Tean seda oma perekonna kogemustest väga hästi. Paraku on ka kõik abivahendid maksustatud üheksaprotsendilise maksumääraga. Näiteks Iirimaal ja Suur­britannias on nii ravimite kui puuetega inimeste abivahendite käibemaksumäär null protsenti, Maltal on ravimite käibemaksumäär null ja puuetega inimeste abivahendite oma viis protsenti, Rootsis on ravimite käibemaksumäär null protsenti, Prantsusmaal ravimite käibemaksumäär 2,1 ja abivahendite oma 5,5 protsenti, Leedus ja Ungaris on mõlema käibemaksumäär viis protsenti.

RÄÄGIME ka summast, mis kuluks ravimite ja puuetega inimeste abivahendite käibemaksu kaotamiseks. Ravimite puhul oleks see ligi 30 miljonit eurot ja puuetega inimeste abivahendite puhul jääks alla miljoni euro. See on tühine summa, arvestades praeguse valitsuse laristamist maksueksperimentide tegemisel. Üle 100 miljoni euro on kingitud Lätile ja kütuseaktsiisi arulageda tõusu kaudu kaotatavat summat võime vaid oletada. 

Nüüd on küsimus põhimõtteline: kas me hoolime oma inimestest, kes vajavad kõige enam abi? Seda küsimust tuleks igalt kandidaadilt, eriti praeguselt ja endiselt valitsuse juhtpartei liikmelt, küsida. Konservatiivid aga esitavad eelnõu, millega teevad valitsusele ettepaneku kaotada ravimite ning puuetega inimeste abivahendite käibemaks.

Tagasi üles