Skip to footer
Saada vihje

Katuseservalt vetevoogudesse

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Allveekalastaja ja tema töövahendid. Ühtekokku on Priit Soonetsil viis püssi.

Priit Soonets on nobedate näppudega plekksepp, kelle juhitav ettevõte vastutab, et inimestel pakase ja paduvihmade ajal ikka terve katus pea kohal oleks. Vahelduseks maa ja taeva vahel kõlkumisele tõmbab ta aga selga kalipso ning haarab kätte harpuunpüssi. Vaid vee all tunneb ta, et on kõigest argisest päriselt prii.

Soonets on pärit Sürgaverest ja kuni sealse põhikooli lõpetamiseni elas ta tüüpilist maapoisi elu. Hing kiskus aga linna.

«Teha tuli muidugi kõiksugu tüüpilisi maatöid ja küllap saaksin nendega ka praegu hakkama, aga ma kardan loomi nigu jube. Vaatasin ka seda lõputut heinariisumist ja mõtlesin, et katsun nii elada, et see minu pärisosaks ei saaks. Ma ikka kohe ootasin, et saaks ära linna kooli,» jutustab Soonets. 

Kutsekoolis omandas ta müürsepa-monteerija ja ehituspuusepa paberid.

«Tegelikult ma kooli ajal joonistasin jube hästi – vähemalt enda arvates. Sõbrad leidsid ka, et võiksin hoopis Pallasesse edasi minna. Kunstiõpetuse õpetaja käis isegi meil kodus emaga rääkimas, et ta mulle mõistuse pähe paneks. Panigi. Ütles: «Mine ehitajaks!».»

Soonets tunnistab, et oli muidugi paras pujään. «Aga hinded olid korras ja joonistamine hoidis mind joonel. Publikut, kes mu piltide peale naeris, ikka jätkus. Tegin karikatuuri stiilis inimese näoga loomi. Võin sulle pimesilmi praegu ka Homer Simpsoni joonistada. Hakkasin nagu onu Raivo kusagilt varbaotsast pihta, et kõigil põnev jälgida oleks. Tema ja Edgar Valter olid mulle ka eeskujud.»

Vali töömees

Juba õpingute ajal teenis Priit Soonets taskuraha segupoisina. «Ema oli siis kaupluse juhataja ja viin oli talongidega. Kõik ümberkaudsed brigaadid tahtsid mind hirmsasti oma kampa saada,» räägib ta muheldes.

Selle pildi juurde palus Priit Soonets kirjutada «Minu varustus, minu kala, minu paat, minu hobi».

Ühel hetkel tuli minna sõjaväkke. Soonets teenis piirivalvevägedes.

«Reamees olin vaid 31 päeva. Asi lõppes veeblikoolis – läksin täitsa ideeliseks kätte ära,» ütleb ta ning tunnistab, et ka militaarsed rajad ammendasid end lõpuks. «Igatsesin hirmsasti käelist tegevust. Olen alati soovinud, et minu tegemistel oleks mingi käega katsutav tulemus. Ma ei saa rõõmu numbritest tulvil hinnapakkumistest või päheõpitud luuletustest. Ma tahan näidata: «Näe, see asi seal on minu tehtud.»»

1997. aastal nägi Priit Soonets ajalehes töökuulutust, millega otsiti plekkseppa. «Valetasin, et olen vali meistrimees, ja saingi tööle. Selline võõras kohas vette hüppamine pani mind täistuuridel õppima ja pingutama. Ma olen alati oma tegemistes väga põhjalik olnud ning mul oli siht silme ees. Muidugi tahtsin ma saada plekksepaks. See on ju väärikas amet. Plekksepa käest ei tulda nõudma, vaid paluma.» 

Soonetsi sõnul ei suuda seda tööd teha kaugeltki iga mees, peavad olema ikka teatud eeldused. «Esiteks pead sa füüsiliselt vastupidav olema. Mitte suur ja tugev, vaid vastupidav. Mine tee katusel 45-kraadise nurga all üks kükk. Siis mõtle natuke ja tee veel üks. Ja siis proovi samal ajal mingit keerulist tööülesannet täita. Sa pead vastu pidama. Kõrgust ei tohi muidugi karta ja silm peab terav olema.» 

Katustel ronib Soonets aasta-aastalt ikka vähem. Keegi peab ju ka arveid kirjutama ja hinnapakkumisi tegema. «Vaata, 600 meetrit harjaplekki käib mulle pinda – kõik on ühesugune. Mida keerulisem ülesanne, seda parem. Väljakutset on vaja. Praegu tegelen ma iga päev inimestega, pean kompromisse tegema. Kui on eri osapooled, ei saa kunagi suust päris seda välja ajada, mida tegelikult mõtled. Sa pead kogu aeg teistega arvestama. Aga ei saa olla ka lõputult teistega arvestav, see põletab lõpuks läbi.» 

Algaja õnn. 7,3 kilo kaaluva karpkala püüdis Priit Soonets vaid mõni päev pärast varustuse soetamist.

Läbipõlemise eest põgeneb Priit Soonets oma salapaika – vee alla.

«Vee all oled sa täielikus vaikuses. Oled seal oma õhuga ja pead jahti. Pead kala üles leidma ja üle kavaldama. Selline keskkond annab täieliku rahu, sa ei pea kellegagi arvestama. Täielik egopauk. No nagu mootorrattaga, on ju,» seletab särama löönud silmadega õhevil plekksepp. «Nii põnev on seal vee all! Ainult kohusetunne ja pimedus sunnivad mind sealt lõpuks välja ronima.»

Mõistagi pole allveekalastamine odav lõbu. «Kui sa ostad täna kalipso, on see homme vana,» teatab hobisukelduja. «Mina läksin alustades poodi ja ütlesin: «Andke algajale vajalikke asju.» Põhimõtteliselt ütlesin sellega: «Määrige mulle kogu letile seisma jäänud jama kaela.» Ostsin näiteks mingid vineertahvli tugevusega lestad. Ja loomulikult täishinna eest.»

Üsna ruttu sai Soonets aru, et tuleb rääkida proffidega, vanade kaladega.

«Vee all peab end tundma mugavalt, sest iga sekund on arvel. Varustus peab olema libe, sile, täpselt paras ja soe. Oma praeguse riidega võin kas või jääaugus kala püüda,» kiitleb ta ning lisab, et on isegi detsembri lõpus vee all kalu jahtimas käinud. Seega pole õige varustuse puhul temperatuur kuigi tähtis. Küll aga määravad jahi edukust teised ilmafaktorid. «Kui on tuuline ja sajab, on müra rohkem ja kala rumalam. Seega on kehvema ilmaga kala mõistlikum püüda. Hea ilmaga saab ju õlut juua.» 

Kaugel ja lähedal

Viljandi järv on Priit Soonetsi sõnul väga kalarohke ja kohati ka imehea nähtavusega. Paiguti ulatuvat nähtavus suisa nelja-viie meetrini. Lemmikpaik on mehel aga üks kindel lõik Põltsamaa jõest.

«Olen tolle jupi servast servani läbi ujunud ning tunnen seal iga sentimeetrit. Aga ma ei lähe kunagi päriselt jahile. Alguses muidugi läksin – pidin ju õigustama oma kinnisvara hinnaga soetatud varustust.» 

Kreekas täpselt tema mõõtude järgi õmmeldud ja 400 eurot maksma läinud kalipso olevat vaid jäämäe veepealne osa. «Raskusi läheb mul kaheksa-üheksa kilo jagu vööle, teist sama palju vesti sisse. Neid kaob alatihti ära. Püssid maksavad. Mul on viis püssi ja kõiki neid on mul vaja! Kogu aeg!» räägib Soonets naerdes. 

Elamusi kogumas on ta käinud ka kaugemates maades. «Kõige võimsam oli vist Maldiividel. Läksin seal kuidagi turvatud veepiiridest välja ja ujusin kokku kahemeetrise haiga. Sa võid ju kooliõpikust lugeda, et inimene pole hai söök, aga kui selline kohtumine aset leiab, jääb kollane laik ikka vette, midagi pole teha. Seal sain ka euroalusesuuruse raiga kõrvuti ujuda. Norra veed meeldivad mulle samuti. Seal on teised värvid. Kui Põltsamaa jões on valdavalt roheline ja kollane siis Norras pruun ja kollane.»

Kuidas siis allveekalastamine käib?

«Minuti oled all, minuti pinnal, siis pead vastu. Mida kauem vee all oled, seda kauem võtab aega ka toibumine. Päriselu pole nii nagu filmis, et keegi põgeneb surmahirmuga adrenaliini kohisedes kurikaelte eest ja sukeldub kusagile silla alla viieks minutiks peitu. Sellist asja ei ole olemas. Vette minek on paras protsess. Tuleb teha hingamisharjutusi, sedasi harjutad keha vähese õhuga. Muide, õige aeg vette minna on siis, kui harjutustest selline kahe õlle kilk pähe tuleb. Päriselt sakkis peaga pole aga sukeldumas võimalik käia. Sa lihtsalt ei pea vastu, keha vajab hoopis rohkem hapnikku. Kala asukoht tuleb aimata juba pinnalt. Vaatad ümbritsevat loodust, tunnetad nende käitumist ... Rabistada ei tohi.»

Soonetsi sõnul jagub sukeldumistesse põnevust ka ilma laskmiseta. «Ajaga lasengi kala järjest vähem. Jahtimine on põnev vaid tapva lasuni. Edasi pead puhastama, rookima, tassima ... See pole enam äge. Praegu ongi sedasi, et kõik kalad, mis ma lasen, söön ka ära. Ei mingit niisama lahmimist. Inimesel peab hobi olema ja kuidagi peab juhtme seinast välja saama. Minu jaoks on see ikka korralik zen-laadimine. Tänapäeva maailmas, kus inimesed ennast hulluks töötavad, aitab hobiga tegelemine akusid laadida.»

Kommentaarid
Tagasi üles