Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/06/04/7883619t1hfcd1.jpg)
«Ooteaeg on 45 minutit!» hõikas Trepimäe nõlval Fellini kohviku kokk end järjekorda seadnud kundedele
Grillil küpsesid sea- ja kanaliha ning köögiviljalõigud. Kokad tegutsesid kiiresti, ent suurem osa huvilisi astus kella kümne paiku sellest kohvikust mööda ning lootis mõnest teisest kohast kiiremini toitu leida.
Vanalinna uulitsa aknakohvik Tartu tänaval oli üks Kohvikukee kolmest lülist. Möödujad said tellimusi esitada akna kaudu ning reedeõhtuse kohvikuöö esimesel tunnil jõudis soovitu väga kiiresti kohale.
Perenaise Heldi Rusi sõnul on menüü väike, et paremini toime tulla. Soolaseks oli pakkuda pitsamaitselisi ahjus küpsenud lavašiampse ning magusaks praetud munasaiu kardemoni ja kaneeliga.
Rohelise Maja kohviku järjekord ulatus aiast tänavalegi. Vahvliküpsetajad vorpisid krõbedaid tuutusid, mida võis näksida niisma või lasta neisse jäätisepalle mahutada.
Koidu tänava pargi kohviku meeleolu oli sootuks teistsugune. Pargis oli ruumi küllaga ja külalised said istuda või pikutada täispuhutavatel asemetel. Perenaine Henessi Schmidt ütles, et kõik, mida neil pakkuda on, läheb hästi. Nõgesesupp läks isegi nii hästi, et see sai esimese tunni jooksul otsa.
Tsirkusekohvik huvikooli hoovis kihas väikestest kauplejatest ja nende vanematest. Muidugi mahtus sinna ka tänavalt tulnud uudistajaid. Tantsuõpetaja Eve Noormets oli õhtuga väga rahul. «Alguses kahtlesin, et kes siia kõrvalisse kohta ikka hakkab tulema, aga külastajate vool ei näi lõppevat,» kiitis ta ilma ja kohvikuöö korraldajaid.
Laudade ääres pakkusid küpsetisi ja suupisteid huvikooli õpilased. Kirke Trochynskyi oli valmistanud müsliküpsiseid. Ta ütles, et neid aitas tal teha ema. Kirke ema Terje Trochynskyi nentis, et tema abi oli peamiselt kohal olla, hoolitseda, et vajalikud ained oleksid olemas, ning anda nõu, kui seda vaja läks.
Teel Mäe tänava Plangukohvikusse võis aga sattuda hoopis Kitlikohvikusse, mida kohvikuöö kaardil polnudki. Erki Laansoo selgitas, et nende kohviku tegemise ideed ei peetud miskipärast kohvikuöösse sobivaks ja seetõttu seda kaardil polegi. Rahvas leidis aga ka selle koha üles. Sardellid hapukapsaga läksid hästi ja publik ootas esinema üllatuskülalist.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/04/7883620t1h24c5.jpg)
Viljandi endised linnajuhid Peep Aru ja Rein Triisa abikaasadega puhkasid Ranna puiestee pargipingil jalga ja nautisid suveõhtut. Palju kohvikuid oli läbi käidud, kõik veel mitte. Milline oli jätnud eredaima mulje? «Ruth muidugi!» vastas nelik kui ühest suust, pidades silmas sõudeklubi kohvikut ja selle perenaist, treenerit Ruth Vaari.
Valgete pitslinadega ümmargused lauad veepinnal kergelt õõtsuval terrassil lõid õhtuvalguses romantilise meeleolu. Sõudeklubi kohviku hittroaks kujunes treener Robert Jürima valmistatud hamburger, aga klientidele meeldis ka kõik muu, mida sõudesportlased olid oma vanematega valmistanud.
Kohviku idee oli koguda raha uue paadi jaoks. Treener Ruth Vaar rõõmustas, et eesmärk saab täidetud ning osa vajaminevast rahast tuleb tõesti kohvikust. «Kui oleks teadnud, et rahvast nii palju tuleb, saanuks suuremalt ette valmistada. Siis oleks ehk tõesti võinud ka kogu paadiraha kokku saada,» lasi treener mõttel lennelda.
Kohvikuööl töötas Viljandis 19 ühe õhtu kohvikut. Enamik nendest sulges südaööl uksed ja mõne tegutsemist meenutasid pimeduses veel vaid küünal ja prügikott.