Viljandi pärl

Viktor Siilats

FOTO: Andres Haabu / Postimees

HILJUTI VAHETAS omanikku esindushoone, mida kutsutakse kas Viljandi mõisaks, Viljandi lossiks või Schloß Felliniks. Paraku ka Viljandi politseilossiks ja Viljandi miilitsalossiks. Need kaks viimast nime on määranud nii hoone saatuse kui praeguse seisukorra, mis on pehmelt öeldes kehv. Nooruke Eesti Vabariik riigistas mõisa paruniperekond Ungern-Sternbergidelt ning alates aastast 1934 ongi seal vahelduva eduga paiknenud erinevad jõustruktuurid. Riik on olnud nagu ikka, sõltumata ühiskonnakorrast, kehv peremees.

Üheksakümnendatel läks mõis taas erakätesse ning kinnistu eelmine omanik, erakapitalil põhinev osaühing Acropolis tegi ära suure, ehkki linnakodaniku silmale nähtamatu töö: valminud on põhjalik restaureerimisprojekt, saadud ehitusload, veetud kommunikatsioonid ... Jääb üle vaid kahetseda, et suurejoonelised plaanid avada hoones toitlustus- ja majutusasutus jäid omaniku varajase siit ilmast lahkumise tõttu realiseerimata ning osa tehtud eeltööst sai ajahambast pureda.

NÜÜD ON teatepulk edasi antud ning pärast projekti mõningast ajakohastamist ja sobiva kohaliku projektijuhi leidmist on võimalik pooleli jäänud töid taas jätkata. Loodetavasti õnnestub see Viljandi pärl peatselt särama lüüa, selle uksed avalikkusele valla lükata ning miks mitte see ka hotelli ja restoranina teenima panna.

Paraku sai sellisel moel Viljandisse (tagasi) tulles ja avalikkusega suhtlema hakates esimene samm astutud vale jalaga. Infovahetuse toppama jäämine viis selleni, et Sakalal tekkis õigustatud küsimus: kas mõisa uue omaniku, osaühingu Modify pingelised osanikevahelised suhted ikka võimaldavad restaureerimistöödele küllaldaselt keskenduda ja piisavalt investeerida.

Vastus on: jah, võimaldavad küll, sest Modify juhatusele on tagatud omanikfirma toetus. Kui see peaks ebapiisavaks osutuma, tõstab vajaduse korral lipu üles ja viib seda väärikalt edasi mõni teine Info Ettevõtete Grupi ettevõte, kus pole mingit tüli ja kus on juba mõisate restaureerimise kogemus. 

Pigem viib keerulistest omandisuhetest rääkimine mõtted nende ettevõtete ehk Siilatsite ettevõtluse ajaloole: kuidas on kellegi osalus saadud, mis on olnud kellegi panus ja kust on tulnud algkapital. Ning siinkohal jäävad suhete pingestajad jänni.

PAAR AASTAT tagasi juhtusin Prantsusmaal Fontainebleaus asuva tippülikooli INSEAD magistrandist-vilistlasest tütrega kuulama selle ülikooli korraldatud konverentsi, kus esinesid Henokiensi organisatsiooni esindajad – sellesse liitu kuuluvad perefirmad, kes on püsinud ettevõtluses üle 200 aasta ning viinud oma ärid edasi läbi sõdade ja revolutsioonide. Seal konverentsil hakkasingi mõtlema, et ega ka meie ärid ole muud kui minu vanaisa Daniel Siilatsi ja vanaema Mary Siilatsi (sündinud Norden) Viljandis paiknenud raamatu- ja kirjatarvete äri loogiline jätk, mis oleks otsekui üle elanud küüditamised, sõja ja Nõukogude okupatsiooni.

Tõsi, aastal 1988, kui siirdusin täiel määral eraettevõtlusesse, ei osanud ma aduda, et tegelikult jätkan vaid vanavanemate äri ning et meie ettevõtlus ei saa sel aastal mitte 30-, vaid hoopis 85-aastaseks. Mööndusega, et ligi 45 aastat olid eraettevõtted Eesti NSV-s täiesti keelatud.

Kunagine Siilatsite raamatupood Viljandis sai tegutsemiseks laenu minu vanaonult, vanaema vennalt Ernst Wilhelm Nordenilt, kes lahkus teise maailmasõja eel Eestist ja ehitas üles karjääri USA-s.

Pärast minu isa Hain Siilatsi varajast siit ilmast lahkumist sai minust 21-aastasena perepea. Meie perele on olnud kogukaks toeks vanaonu pärandatud ligi 10 000 USA dollari suurune summa, mis keerulisi teid pidi meieni jõudis. Vähemalt sümboolselt saab seega väita, et see raha panigi aluse mu ettevõtlusele ning et algkapital pärineb Viljandist. Olid ju vanavanavanavanemad ja vanavanavanemad Nordenid tööl sellessamas Viljandi mõisas ning nad puhkavad Viljandi  kalmistul. Elust Viljandi mõisas on teinud ülestähendusi oma lapsed ja lapselapse (ehk minu) Siberist eluga Eestisse tagasi toonud muusika- ja saksa keele õpetajast vanaema Mary-Elfriede Siilats. Need ilmusid 2011. aastal ka Sakalas

VANAVANEMATE äri Viljandi kesklinnas pole säilinud ja nende eramu Turu tänaval on samuti hävinud. Samas pani aidamehe palk, mida paruniperekond minu aastakümneid Viljandi mõisas töötanud vanavanaisale Tõnisele maksis, nähtavasti mingil määral aluse nii mu vanaisa kui minu ettevõtlusele. Mis saaks meie perest olla veel tänuväärsem tegu kui teha sellele hooletusse jäetud majapidamisele ehk Viljandi mõisale üks korralik endise keskastme juhtkonna poolne väljaost ehk tänapäeva ärikeeles management buyout ning seejärel see mõis taas korda teha?

Seega, Viljandi rahval ei tasu muretseda. Luban, et mõis on korralikes kätes. Igatahes on tore olla Viljandis tagasi, ehkki endal pole tulnud kunagi siit lahkuda.

Loe ka neid

Tagasi üles