Moodne nomaad

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõrberokk­staar Omara alias Bombino Moctar on maailma tuntumaid tuareegi kitarriste ja lauljaid. Ta sammub rajal, mille on kindlameelselt globaalsesse liiva vajutanud kõrbepoegade bänd Tinariwen. Bombinot saab tänavu näha ja kuulda Viljandi pärimusmuusika festivalil.
Kõrberokk­staar Omara alias Bombino Moctar on maailma tuntumaid tuareegi kitarriste ja lauljaid. Ta sammub rajal, mille on kindlameelselt globaalsesse liiva vajutanud kõrbepoegade bänd Tinariwen. Bombinot saab tänavu näha ja kuulda Viljandi pärimusmuusika festivalil. Foto: Ron Wyman

Viljandi pärimusmuusika festivalil ülesastuv tuareegi rahva uhke poeg Bombino on üks põnevamaid muusikuid, kes tänavu Eestisse esinema tuleb.

Sahara kõrbe tuareegide rokk mõjub meie praeguses glamuurist ja edukultusest puhevil muusikamaailmas rabavalt ehtsana. See on jõuline ja robustne, kuid ometi õrn ning tulvil otsatut igatsust ja lootust. Muusika on tuareegide trööst ja relv. Lääne inimestel on kellad, kõrberahvastel aeg.

Tuareegi rokk sündis 1980. aastate hakul kusagil Liibüa tolmuses põgenikelaagris. Nüüdseks legendaarne ansambel Tinariwen võttis eeskujuks Alžeeria popi ehk raï ning esmapilgul natuke kummalise seltskonna lääne artiste, teiste seas Carlos Santana, Dire Straitsi, Jimi Hendrixi ja Bob Marley, ning arendas välja ülimalt isikupärase stiili, mida hakati kutsuma kõrbebluusiks. See nimetus on väga tabav, sest kõrbebluusi viljelevate meeste juured ongi liivas ja igatsus annab muusikale tiivad. Tuareegide minevik on karm, olevik ebakindel ja tulevik lahtine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles