Poliitkultuuri laibalehk kultuuripealinnas ehk Veekeskus pole enam naljakas

NII VEIDER, kui see ka pole, aga Viljandi veekeskus, mida endiselt ei ole päriselt olemas, on andnud juba oma tõhusa panuse inimeste heaolusse. Honorarid, mis on välja makstud keskuseteemaliste arvamusartiklite eest, ning aktsiaseltsi juhatuse liikmete töötasu – mõlemad küll kaunis väikesed – on ümberlükkamatu fakt. Haletsust väärt on vaid tõik, et kogu veekeskuse saaga passiks juba ammu paremini mõne burleskiteatri mängukavasse kui enesest lugupidava väikelinna juhtide visiitkaardile.

Nüüd astus mängu uus tegija. Rakveres eduka veekeskuse käivitanud mehed tegid linnavõimule pakkumise, et kerkigu Viljandi veekeskus hoopis järve äärde. 150 töökohta, paarikümnemiljoniline investeering ja kümned tuhanded turistid aastas. Eluterve skepsis on alati omal kohal, ent Rakvere Aqva Spa ei pea end päris kindlasti juba ammu ühelegi eestlasele tõestama – ka see on aus tõdemus.

Säärase pakkumisega Viljandisse tulek on märk sellest, et pakkumine on läbi mõeldud ja siia pole tuldud lihtlabaselt maad kuulama või aferistina rahapuud otsima. Veekeskuse läilat teemat aastaid närinud linna- ja vallakodanikele näis hetkeks, et närimismaterjalile hakkab ometi kord ka maitset külge tulema.

Paraku tundus veekeskuse nõukogu ja linnavalitsuse esmasest reaktsioonist läänevirulaste pöördumisele, et noid nähti Viljandis Lollidemaa saadikutena. Külmale vastuvõtule järgnes veekeskuse nõukogu ja volikogu liikme Rain Hüva emotsionaalne avalik sõnavõtt nende kaitseks, mis tabas avalikku närvi. Ent aktsiaseltsi Viljandi Veekeskus nõukogu esimehe Harri Juhani Aaltoneni nending «Jätab külmaks, soovitan ka teistel mitte reageerida» oli väga iseloomulik millelegi, mis kogu veekeskuse komejanti ühisnimetaja alla koondab.

See ühisnimetaja on põhimõtteline küündimatus. Kohaliku võimu esindajad on oma (minu arvamise kohaselt üsna põhjendamatus) enesekindluses ajanud lootusetult segi kaks tähtsat terminit: «majandamine» ja «valitsemine». Ettevõtted majandavad. Omavalitsused valitsevad.

Saatan peitub detailides ehk selles, kuidas majandatakse ja mida valitsetakse. Äris tegutsejad majandavad omaenda raha, aga kui kohaliku omavalitsuse tegelased hakkavad arvama, et raha, mille valitsemiseks neile mandaat on antud, on ka nende oma ning selle kasutamise üle võib otsustada nõukogude kabinetivaikuses ja omatahtsi, on kuri karjas. 

Nüüd, mil tehti avalikuks järgmine kandidaat veekeskuse käitaja kohale, kesklinnas tegutseda sooviv Reval Sport, on selge, et linnavalitsus ja veekeskuse nõukogu ei pääse enam sellest, et mõlema pakkuja arvulised faktid, analüüsid ja tasuvusarvutused tuleb avalikuks teha ning kuulata ka linna- ja vallakodanike häält. Isevalitsemise aeg on otsa tiksunud ja avalikkus on suudetud laia kirvega lahku lüüa. Otsust, mis kõiki rahuldaks, ei ole arutu rapsimise tõttu enam sisuliselt võimalik teha. Parim valik aga küll.

VÄITED, ET dotatsioonide aeg on möödas, nagu eksmeer Kalle Jents eilses lehes kirjutas, on tendentslikud. Kuidagi teisiti kui Tallinnast tuttava keskerakondliku munitsipaalettevõtlusena on kesklinna veekeskust raske näha, ehkki seda üritatakse kramplikult esitleda hoolivuse ning linnakodanike eest hoolitsemisena. Jentsi esile toodud äärmuslikud arvud, mille kohaselt linn maksaks järveäärse veekeskuse omanikele 300 000 eurot aastas peale ning kohalikele hakkaks sealse keskuse pilet igal juhul üle jõu käima, kinnitavad eelöeldut. Samas stiilis juttu kuulsime Tallinnast enne munitsipaaltoidukaupluse avamist.

Kalle Jents vaatab mingil põhjusel mööda kahest asjaolust. 

Esiteks: Viljandi linnaeelarvesse spaahotelli töötajatelt laekuv üksikisiku tulumaks ning siia saabuvate turistide toodav tulu. Arvestades Viljandi viimaste aastate stiili uljalt õhku kirjutatud numbritele toetudes kulutada (meenutagem Vabaduse platsi ümberehitusele kulutatud summasid euroraha tuleku lootuses või kesklinna veekeskusele pimesi tehtud kulutusi, mille põhjendatus on pehmelt öeldes küsitav), oleksin mina märksa ettevaatlikum järjekordse, selgelt kohustusi tähendava ettevõtmise lisandumisega omavalitsuse kulubaasi. Majandamine ja valitsemine, mäletate?

Teiseks: kohalike inimeste järveäärse veekeskuse kõrge piletihinnaga hirmutamine. Millistele arvudele toetudes see argument õhku visatakse? Veel kord: kahe pakkuja korral peab toimuma avalik konkurss, avalike faktide ja numbritega, ning rahvas peab saama valida ja kaasa rääkida.

NÜÜDSEKS on selgunud ka, et varem lauda löödud südalinna veekeskuse miljööväärtuslikkuse kaart ei trumpa. Oli ju eelmise linnapea sõnum pangahoone mahakiskumise toetuseks, et kohe-kohe läheb lahti kogu südalinna ümberehitus ning uuenenud, lossimägedele avatud vaatega Vabaduse plats ja veekeskus spordihoone kõrval täiendavad teineteist ideaalselt.

Praeguseks on selge, et loodetud euroraha südalinna uuendamiseks tõenäoliselt ei tule ja kui tulekski, poleks sellest suurt kasu, sest linnal ei ole kusagilt võtta omaosaluseks kuluvat miljonit. Oma aega ootavad lubadusi saanud koolid ja lasteaiad, kohalikud kultuuri- ja sporditegelased, huvikoolid ja seltsingud.

Suurim kaaskahju selles loos on paranematud haavad kohalikus poliitilises ja suhtlemiskultuuris. Selle vilju illustreerib ilmekalt Harri Juhani Aaltoneni stoiline pareering Rain Hüva kriitikale. Kalle Jents väidab oma eilses loos, et Viljandi vallaga, oma võrdse partneriga, veekeskuse projektis asju ajades on käidud täielikus üksmeeles, ent seniajani pole keegi tähele pannud, mäherduse maameheliku rahumeelsusega on vald linna seniseid tõmblemisi ja kursimuutusi talunud. Piltlikult öeldes sõitis Viljandi linnavalitsus maameeste küüniukse Cadillaciga maha, loopis toa lõhnaõlipudeleid täis ning kui Cadillaci tagatuled Kauba tänava otsast enam ei paistnud ja silm jälle seletama hakkas, adusid nood taskuid kobades, et rahakotist on priske summa puudu.

Vallavalitsusel on aeg selg sirgu lüüa ja seista oma investeeringu eest ehk valitsemise asemel majandada. Või sellest piinlikuks kiskunud projektist väljuda. 

Vallavanem Alar Karu on meeldivalt talupoegliku mõttelaadiga mees, kes mõtleb pikalt ja alles siis ütleb ning enamasti ütleb õigesti. Väga raske on aga uskuda, et linnasakste kikilipsude ja spatsiirtokkide hurm vallajuhtidele enam naha alla poeb. Õhus on usaldamatuse lehka, lendab poliitkultuuri murenenud tükke ning selle kultuuri on kultuuripealinnas Viljandis pöördumatult reostanud ainult ja üksnes linnavalitsus ise.