Paistu kiriku 1234 vilega orel saab 105-aastaseks

, Paistu koguduse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hea lugeja, oled sa vahel kirikus viibides mõelnud, mida kõike üks orel sisaldab ja kuidas tekib heli, mis meid lummab? Tunnistan ausalt: mina ei kujutanud ette, et terve orelitagune kapp on täis vilesid ja muid mehhanisme, mille abil heli tekitatakse.

Soovin seda kõike teiega jagada ja seejuures on abiks väljavõtted orelimeister Olev Kentsi konspektist. Sõna «organon» tähendab kreeka keeles tööriista või instrumenti. Esimesed andmed orelite kohta Eestis pärinevad juba XIV sajandist. Paraku on need seotud hävitamisega. Aastal 1329 purustasid leedulased Paistu oreli. Sellest ajaloolisest katkest saame teada, et Paistu kirikus oli orel juba XIV sajandil.

Seejärel oli kirik 524 aastat ilma orelita ja alles 20. detsembril 1852 sai see seal uuesti üles seatud. See pill pidas vastu 50 aastat. 1905. aastal kuulutas Jaan Bergmann välja korjanduse uue oreli muretsemiseks. Kulus kaheksa aastat ja esimesel nelipühipäeval, 2. juunil 1913 sai uus orel pühitsetud. Ehitas meister August Terkmann ning maksma läks see 3768 rubla ja 25 kopikat. Vaimulik Max Vaheri mälestuste järgi oli see üks parematest meie maa kirikutes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles