Viljandi veekeskuse valud ja vaevad

Kalle Jents Foto: Elmo Riig

OLLES LUGENUD viimastel nädalatel laekunud infot Viljandi veekeskuse kohta, tekitavad minus hämmastust mõne kohaliku poliitiku käitumine ja väljaütlemised.

Olin tõeliselt rõõmus, kui umbes kuu aega tagasi tuli info, et uus nõukogu on ujula-veekeskuse asukoha – praeguse pangahoone alune maa – lõplikult ära otsustanud. Olin eelmise volikogu määratud töörühmas, kui pärast järjekordse spaahotelli idee vaikset hääbumist alustas Viljandi linn Viljandi vallaga läbirääkimisi ujula-veekeskuse idee elluviimiseks.

Linnal olid need teemad juba mitu korda läbi nämmutatud, aga eriti just valla huve arvestades käidi kogu protsess algusest peale samm-sammult läbi, vaieldi selgeks sisu, suurus ja asukoht ning asutati ühine äriühing. Paika sai ka põhimõte, et teeme selle keskuse eelkõige oma rahvale – umbes 30 000 inimesele, kes linnas ja selle ümber elavad – ning ühe osana kesklinna spordikompleksist. Kahe peale jõuti jõukohase äriplaani ja eelarve koostamiseni ning asi päädis arhitektuurikonkursiga.

KUI POLEKS olnud seda õnnetut apsakat spordihoone ja pangahoone krundi piiriga, oleks veekeskuse seinad ilmselt juba püsti. Samuti oli tööõnnetus, et polnud infot Viljandi Tarbijate Ühistu tegelike soovide ja võimaluste kohta maaküsimustes (puudus detailplaneering, mida praegu tehakse).

Probleemi lahendamiseks pangakinnistu ostmine oli minu arvates õige otsus, ainult et nüüd tekkis kurioosne olukord: ühe kesklinna asukoha kõrvale kerkis teinegi võimalus.

Ma saan aru, et pangahoone asemele ehitamine viskab prügikasti varasema arhitektuurikonkursi ja teeb kogu ettevõtmise ka veidi kallimaks. Aga see on ikkagi nii oluline krunt, et kui praegusele pangahoonele mõistlikku avalik-õiguslikku funktsiooni ei ole, võiks ujula-veekeskus kerkida just sinna. Samas möönan, et kui see ehitatakse tennisemaja kõrvale, pole samuti häda midagi. Ühtse spordikeskuse ideed ja eriti vallaelanike huve arvestades just selline valik tehti.

Eelnevast lähtudes ei ole minu arvates soliidne pärast kaklust rusikatega vehkida, et hakkaks ikka jälle otsast peale, teeks veekeskuse hoopis järve äärde, räägiks uuesti hotelli investoriga ...

MÕTE TEHA spaa ja ujula koos erainvestoriga hotelli külge pole uus, vaid oli päevakorral juba 2005. aastal. Skeem on selline, et hotellipidaja ehitab hotelli koos spaa ja ujulaga valmis, omavalitsus ostab aga teenusena niinimetatud hapul ajal ehk hommikul ja tööpäevadel lastele või siis ka eakatele inimestele ujumiseaega.

Rakveres tehti see asi ära. Roman Kusma on seda projekti hästi vedanud, nii et veekeskus ja hotell toimivad kenasti. Viljandis küsisid aga tolleaegsed Vikerkaare krundi omanikud liiga kõrget hinda ja lepingut ei sündinud.

Niisugusse ärimudelisse on paratamatult sisse kodeeritud konflikt hotelli külastaja ja kohaliku elaniku vahel. Kuidas sa müüd edukalt oma hotelli tube, kui veekeskus on paksult kohalikke täis?

Spaahotell peab paratamatult eelistama oma külastajat. See on põhjus, miks nii-öelda väljastpoolt tulijad peavad nädalavahetusel maksma väga kõrget hinda. 

Vaatasin just Rakvere Aqva Spa kodulehelt, et laupäeval ja pühapäeval tuleb täiskasvanul kogu kompleksi külastuse eest maksta 25 eurot ja perepilet on 68 eurot.

See on peamine põhjus, miks niisugust varianti pole põhjalikult kaalutud. Eriti pärast seda, kui linn ja vald selles ettevõtmises leivad ühte kappi panid.

Seepärast ei saa ma kuidagi tõsiselt võtta pakkumist, mille järgi linn ja vald ostaksid teenust 300 000 euro eest aastas, selle asemel et umbes sama raha eest (15 aastaga teeb see 4,5 miljonit, mis on normaalne investeeringu tasuvuse aeg) oma keskus ehitada. 

Kogu austuse juures Rakvere meeste suhtes tahan öelda, et sellisele teele astumine tähendaks Viljandile 10–15 aastat ajas tagasiminekut. See oleks oma rahva suhtes kehv ja poolik lahendus.

MIS PUUDUTAB turismi arendamist, siis Roman Kusma ja temataolised ettevõtlikud mehed on Viljandis väga teretulnud. Mina isiklikult olen kogu aeg olnud arvamusel, et siin on ruumi ühele, aga võib-olla ka mitmele spaahotellile. Eriti järve ääres, kus on ju võimalik nii suvel kui talvel ka mitme muu harrastusega tegelda.

Olen kindel, et praegune linnavalitsus ei sea hotelli rajamisele mingeid bürokraatlikke tõkkeid ja aitab ehitusloa menetlemisele igati kaasa, ent dotatsioonide aeg on möödas. Ma usun, et sellise hotelli puhul leiduks piisavalt ka kohalikke spaaskäijaid.

Pärnus, mis on meist kaks ja pool korda suurem, lugesin kokku kuus sellist spaad. Kuressaares on neid peaaegu sama palju. Minu teada neid keegi ei doteeri.

Küll maksab põhjalikult kaaluda seda, kui investor on nõus kesklinna projekti raha panustama ja sinna kerkivat keskust ka käitama. Kui aga linn ja vald lisavad oma raha, peaks neil kindlasti olema kontroll hinnamehhanismi üle. Arvan, et täiskasvanu pilet ei tohiks tõusta üle 10 ja perepilet üle 25 euro. Niimoodi on ju tehtud ka üsna realistlikud arvutused.

LÕPETUSEKS rõhutan veel kord, et üha uuesti ja uuesti pole mõtet jalgratast leiutada ning natuke võiks ka eelkäijate töö tulemusi arvestada. Eriti kui seda tööd on tehtud põhjalikult. Muidu on nii, et hakkame järgmiste kohalike valimiste järel jälle nullist peale ning Sakala ajakirjanik Marko Suurmägi ei saa veekeskuseteemalistest lugudest kirjutada mitte raamatu, vaid terve sarja.