Kui tsiklimehele teedest ei piisa

Andrus Kütta (vasakul) koos Hannes Leitsaluga, kes on samuti mäkketõusja, kuid paar viimast võistlusaastat vahele jätnud. Foto: TRIINU TÜRK

Andrus Küttä on pedagoog. Ta õpetab Viljandi kutseõppekeskuses noori autosid üles lööma. Aastaid on ta ka ise auto­plekksepana töötanud. Neljarattalisega sõita ta aga ei viitsi, pigem hüppab mootorratta selga. Ja kui kurvilisel teel adrenaliinilaks liiga väikeseks jääb, põrutab rattaga püstloodis kõrguvatest mägedest üles.

Küttä kuulub mäkketõusust haaratud tsiklimeeste klubisse nimega Kärnataja. Uurime, kuidas ta selle iselaadi hobini jõudis.

Paalalinnas sirgunud poisile sattus esimene punnvõrr istumise alla, kui ta oli üheksa-aastane.

«Isa ehitas selle, aga eks ma olnud kah näppepidi juures. Jälgisin hoolega ja õppisin, kuidas asjad käivad,» meenutab Küttä. «Kodukandis oli vanemaid poisse, kes samuti mootoritega mässasid. Mäletan, kuidas mind kui pisemat päga ikka narriti ja saadeti mootori forsseerimiseks pangega kompressiooni tooma või poest sädet ostma.»