Margit Pajo: Lastekaitse ja laste kaitse

Margit Pajo Foto: Elmo Riig / Sakala

ME OOTAME oma lastelt austust, hoolivust ja armastust. Kas meie, täiskasvanud, suudame aga alati olla nendesamade väärtuste kandjad ja oma järeltulijatele edasiandjad?

Asi on ju lihtne. Kui me tahame lastele õpetada hoolimist, tuleb meil neist hoolida. Kui me tahame neile õpetada austust ja armastust, tuleb meil ka neid armastada ja austada.

Pole kahtlust, et eeskuju ja tegu kasvatavad rohkem kui sõna. Sellele püüab tähelepanu juhtida ka lastekaitse liidu ja perekeskuse Sina Mina kampaania «Sina oled eeskuju», mille kohta saab täpsemat infot

internetilehelt

.

LAPSED VÕTAVAD oma vanematelt üle nii head kui halba. Samas on lihtsustatud arusaam, et kasvatusprotsessis kanduvad vanemate vaated automaatselt lastele üle.

Indiviidile ja perekonnale keskendunud uurimused näitavad, et vaadete ülekandumine vanematelt lastele on loomulik ning laste sotsialiseerimine on vanematele usaldatud põhiline ülesanne, kuid selles protsessis on vanemad vaid ühed mõjutajad paljude teiste, näiteks eakaaslaste, õpetajate ja meedia kõrval. Mõningal juhul on eakaaslased isegi tugevamad mõjurid kui vanemad.

Spetsialistid on leidnud, et laste ja vanemate vaheline hea läbisaamine ning vanemate omavaheline koostöö soodustavad laste ja vanemate mõtlemise sarnasust ning kiindumuse vanematelt lastele kandumist. Olles turvalises suhtes vanematega, õpib laps kiinduma ning suudab seda oskust oma järeltulijatele edasi anda.

Seega peame endalt küsima: kas meie lapsed saavad meilt seda, mida nad kasvamiseks ja edukaks toimetulekuks vajavad?

OLEME OMA lastele kujundanud ühiskonna, kus domineerib individuaalsus ja igaüks loob ise oma maailmatõlgenduse ehk isikliku moraali. Selles ühiskonnas puuduvad selged normid ja kaovad autoriteedid. Samuti on järjest hägusam piir hea ja halva vahel.

Me elame ajal, mil on palju ebakindlust ja ebastabiilsust. Lapsevanematelgi on aina raskem oma elu pikema aja peale planeerida ja perspektiivi tunnetada. Täiskasvanute majanduslikud mured, motivatsiooni puudumine ja abitusetunne väljenduvad ka vanemlikus käitumises.

OLEME LÜHENDANUD oma laste lapsepõlve ja lükanud nad liiga vara täiskasvanute maailma. See väljendub nii riietuses, meedias kajastatavates teemades, meelelahutuses kui mitmes teises valdkonnas. Samal ajal pole lastel veel vahendeid ja oskusi, mille toel selles maailmas toime tulla.

Missuguseid väärtusi me edastame meedias, kui küsi-

me 16-aastaselt superstaariks püüdlejalt, millised on tema kogemused meestega, või kutsume lapsi reklaamidega ikka rohkem ja rohkem tarbima?

Meie lastel on üha raskem leida õigeid norme, teha valikuid ja prognoosida oma valikute tagajärgi. Peame oskama valmistada neid ette muutusteks ning õpetama neile, kuidas taluda elu ebastabiilsust ja mõista piirangute otstarbekust. Uute karistusmeetodite nuputamisest jääb väheks. Parim viis lahendusi leida on haarata lapsed kaasa nende otsimisse.

LASTEKAITSES räägitakse palju lapse murede varajasest märkamisest ja kohesest sekkumisest ning sotsiaalse tõrjutuse vältimisest. Aga lastekaitse üksi ei saa keeta õnneliku lapsepõlve imerohtu. Kõigil täiskasvanutel on kanda ühine vastutus laste heaolu eest ning võimalus koos lapsi kaitsta. Meil kõigil on tarvis muuta oma mõtlemist ning märgates abi ja toetust vajavat last, küsida kõigepealt iseendalt: mida mina saan selle lapse aitamiseks teha?

Hooligem lastest ja näidakem neile seda! Tasub meelde jätta, et parim tasu hoolivuse eest on see, et keegi ei saa teisi siiralt aidata, ilma et ta aitaks iseennast.