Ettevõtjate ideid tuleb tervitada, kuid mitte pimedalt

VABAERAKOND ON mõne riigireformi lähtevisiooni ideed korduvalt esitanud. Nendega tuleb edasi minna ja põhiseaduse muutmisse pole vaja takerduda.

Kui 28 ettevõtja toel väljakäidud riigireformi sihtasutuse loomine oleks päevakorral riigi raha eest, võtaksin kahe käega peast kinni ja ütleksin, et nii ei tohi avalikku raha kasutada. Sel on oht jääda järjekordseks ei kuhugi viivaks algatuseks, mis annab teoreetikutele tööd, kuid mis ei pruugi sihile viia. Et aga lugupeetud kodanikud panustavad sihtasutusse isiklikku raha, väärib samm austust.

Enamjaolt tuleb nõustuda ka olukorra hinnanguga. Elanikkond väheneb ja vananeb, peagi ei jaksa me nii kallist riiki üleval pidada. Samuti on riigimasin muutunud täitevvõimukeskseks ning tasakaal on paigast ära.

MIS PUUDUTAB konkreetseid sihte ja probleemiasetusi, siis neid tuleks hinnata kahest vaatevinklist. Esiteks: kas kõik probleemid on kandva tähendusega? Ja teiseks: kas pakutud lahenduseni on võimalik jõuda?

Oletan, et ka nende küsimuste tõstatajad ise ei ole ühesugusel arvamusel ning pigem on nad ühendanud jõud selleks, et tekiks mõttevahetus ja midagigi liikuma hakkaks.

Tugevalt kumab läbi soov muuta põhiseadust. Jüri Raidla ja Rait Maruste jõupingutused põhiseaduse looja või vähemalt muutjana ajalukku minna ulatuvad ju aastakümnete taha.

Jättes põhiseaduse kui sellise siinkohal vaatluse alt välja, pean tõdema, et riigireformi sisustamine põhiseaduse muutmist eeldavate punktidega tähendab paratamatult, et see võtab väga kaua aega ja viib diskussiooni praktiliste probleemide lahendamiselt märksa suurematesse teoreetilistesse kõrgustesse.

Vabaerakond on põhiseaduse muutmise küsimuses pigem alalhoidlik. Siiski oleme oma uues programmis visandanud kaks motiivi: presidendivalimise viimise valijameeste kogusse ning võimaluse viia riigikogus napi häälteenamusega läbiläinud eelnõud mingi hulga riigikogu liikmete nõudel ja kodanike toetusallkirjade korral rahvahääletusele. Siin on selge kokkupuutepind 28 ettevõtja algatusega. Need eelnõud on meil valmis, aga lootus saada praeguses riigikogus esitamiseks vajalikud 21 toetusallkirja on väike.

Samal ajal oleme seisukohal, et praktilise riigireformi puhul ei pea ootama põhiseaduse muutmist, vaid seda tuleb teha kogu aeg. Näiteks läheb riik pahatihti seda teed, kus ministeeriumide ja ametite uute funktsioonide avamine tähendab ühtaegu eelarvest enama raha saamist. See tekitabki dubleerimise ja mittevajalike ülesannete loomise, mis riigi põhifunktsioonide täitmist segab.

Neid probleeme kirjeldati juba aastaid tagasi koostatud riigipidamise kavas, aga need on ikka lahendamata. Ametnikkonna müür on ees ja poliitikud on olnud nõrgad.

ESITASIME EELMISEL nädalal ministrite arvu vähendamise eelnõu, mis samuti kattub riigireformistide kavaga. Kuid sel algatusel oli topeltministrite kaotamisega kaasneva selguse ja kokkuhoiu kõrval eesmärk juhtida tähelepanu sellele, et samasugune dubleerimisprobleem esineb ministeeriumide sees ja nende vahel. Sel juhul tuleb lahendused välja pakkuda täitevvõimu tasandil.

Riigikogu koosseisu võib vähendada, aga selle tagajärjel väheneb ilmselt ka riigikokku jõudvate erakondade arv ja võim konsolideerub. Kui riigireformi eestvedajate eesmärk on, et poliitiline eliit iseendale piiranguid seades eeskuju annaks, siis selleks on vähemalt kaks palju lihtsamini teostatavat ideed. Esiteks tuleb vähendada riigieelarvest erakondadele jagatavat raha ja teiseks riigikogu liikmete kuluhüvitisi.

LÕPETUSEKS JÄÄB üle rõhutada, et riigireformi lähtevisiooniga haakuvaid mõtteid on Vabaerakond oma arvukates eelnõudes järjepidevalt esitanud. Seni oleme põrkunud suuremate erakondade, eriti Reformierakonna ja Keskerakonna kollektiivsele kaitsele. Optimistidena tahame loota, et tulevikus läheb paremini.

(Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist.)