Repliik. Parima sõbra kaitseks

Minu kodukandis Kantrekülas luusib alalõpmata mööda tänavaid ringi üks helepruun krants. Esmapilgul näeb teine välja nagu õnnetu loomake, kel on kodutee ots uudistamistuhinas kaotsi läinud. Tegelikult on asjad hoopis hullemad. See, et penil saba pole, on kõige väiksem asi – õnnetusi juhtub ikka ja ega hänna puudumine elamist takista. Üsna regulaarselt on tal aga kõht maani rippu. See tähendab, et ta pole steriliseeritud ning kui loodus kutsub, tulevad ka tagajärglased. Lisaks kõigele on tema närvikava täiesti segi. Ilmselgelt pidevas paanilises hirmus liikudes võib ta täiesti vabalt endast mööduvat inimest selja tagant rünnata. See on muide empiiriline tõdemus.

Miks ma seda kõike räägin? Aga sellepärast, et sel pruunil õnnetusel on ka omanik. Ma tean, kus see koer elab, ja too teab seda ka ise. Lihtsalt liiga palju ükskõiksust ja liiga madal aed.