Päikeseline mõistulugu tolmust

Autor Andrus Kivirähk ja kunstnik Takinada ehk Irina Šabarova «Tilda ja tolmuingli» esitlusel. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kui miski on tõesti väike ning samas tüütu ja tähtsusetu, öeldakse selle kohta, et tühine nagu tolm. Kirjutada tolmust ehk peaaegu mitte millestki suurepärane teos nõuab meistrikätt.

Eks iga raamatu loomine ole omamoodi terakeste rittapanek. Andrus Kivirähk on aga sedapuhku võtnudki tolmuterakesed ning puhunud loojana neile elu sisse.

Raamat algab tolmuingli sünniga. Miljonid tolmuterakesed ühinevad ühel pööningul, kus keegi pole juba ammu käinud. Nad koonduvad nagu kasvav lumepall või rahvatantsijate mustrid murul ning selle tulemusena tekib kummaline loomake – suurte tumedate silmade ja kikkis kõrvadega, kerge kui tolm ja väle kui tolm. Üldiselt on tolmuinglid nähtamatud, kui välja arvata need vähesed, kes on sündinud päikese käes. Tolmuinglis on kõik see, mis kunagi on olnud. Tolm jääb ju ka siis, kui enam midagi ei ole. Ta on igavene.