Eurovalimised sõidavad sisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AASTA PÄRAST tulevad Euroopa Parlamendi valimised, mis võivad jätta Eestis tugeva jälje ka riigisiseste jõujoonte kujunemisele.
Kandidaatide registreerimine eurovalimisteks algab vaid mõni nädal pärast riigikogu valimisi. Tavaliselt on läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sel ajal alles kestnud. Tuleval aastal peaks minema kiiremini. Kui ei ole veel täpselt teada, kes lähevad ministriteks, on erakondadel lihtsalt äärmiselt keeruline panna kokku oma valimisnimekirjasid eurovalimisteks. Äsja ametisse saanud ministrid ju üldjuhul europarlamenti ei kandideeri.
EESTIS PEAMISTE oponentidena esinevad Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil ALDE (Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest – toimetus) ridadesse. Astusin mõne aja eest selle europartei individuaalseks liikmeks ning võin kinnitada, et seal leidub väga erinevate, kohati vastandlike seisukohtadega tegelasi. Reformi- ja Keskerakonna saadikud käivad aga europarlamendi hääletustel üsna ühte jalga. VoteWatch Europe andmetel on paljude eestlaste silmis kurikuulus Yana Toom hääletanud 96,35 protsendil kordadest koos ALDE fraktsiooni enamusega. Urmas Paeti puhul on see näitaja 96,95 protsenti.
Selles ei ole midagi ebatavalist, et eriti just väikestest liikmesriikidest pärit eurosaadikud lähevad hääletustel nii truult kaasa oma fraktsiooni enamusega. Sel moel võidetakse teistest liikmesriikidest valitud saadikute hulgast endale liitlasi, kes toetavad vastutasuks meie saadikute algatusi. Nende töö Euroopa Parlamendis ongi ju paljuski üks suur koalitsioonide ehitamine.
Väärib tähelepanu, et ALDE töörühma erakonna üleeuroopalise valimismanifesti koostamiseks juhib meie endine peaminister Taavi Rõivas. Tema töö tulemus peaks ära näitama, mil määral on Eesti poliitikutel üldse võimalik meile olulisi asju europarteide agendasse suruda.
SUURBRITANNIA lahkumine Euroopa Liidust on minu arvates katastroof, mille mõju Eestile võib halvimal juhul võrrelda 1935. aasta Inglise-Saksa mereväelepingu omaga. (Saksamaa sai selle tulemusena Läänemere valitsejaks. Avati tee suureks geopoliitiliseks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga ja selle käigus kaotas Eesti ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Tänapäeva olukord on küll teistsugune, kuid Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust kaob võrrandist taas äärmiselt oluline tasakaalustav jõud.) Esialgu peaks see aga andma meile europarlamendis senise kuue asemel seitse kohta.
On kahetsusväärne, et IRL ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on ennast Eestis nii põhja kõrvetanud, et nad ei pruugi (vähemalt praeguse seisuga) europarlamendis enam ühtegi kohta saada. Nende fraktsioonid on seal kaks suurimat ja oleks kahtlemata Eesti huvides, kui keegi meid seal ka edaspidi esindaks.
Eelmine kord sotside nimekirja vedanud Marju Lauristin on suurest poliitikast lahkunud. Tunne Kelam on küll valmis oma erakonna toetuseks uuesti kandideerima, kuid ei pruugi valituks osutudes enam europarlamendis tööle asuda. Kes oleksid nende väärilised mantlipärijad? Kas Sven Mikser ja Jüri Luik?
Mõlemal juhul kaotaks koduerakond europarlamenti suhteliselt tugeva tegija, keda läheks vaja ministritooli täitmiseks kodumaal. Seda arvestades oleks võib-olla väga hea, kui IRL ja sotsiaaldemokraadid meie järgmisse valitsuskoalitsiooni ei mahuks. Vastasel korral võivad nad tulla eurovalimistel välja nii nõrkade esinumbritega, et neile jääbki valimistel vaid osalemisrõõm.
Asja ei muuda paremaks see, et eraldi nimekirjaga võib nüüd eurovalimistel osaleda Vabaerakond, kes on sidunud ennast rahvusvaheliselt Euroopa Rahvaparteiga nagu IRL. Just selline killustatus võib viia selleni, et Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus ei ole suurimas ja mõjuvõimsaimas fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.
Väiksemates fraktsioonides on üksikutel saadikutel küll kergem oma ideedega mõjule pääseda, aga reaalsus on see, et nende fraktsioonide seisukohtadega ka arvestatakse palju vähem. Näiteks euroskeptilistel rahvuslastel on mitu väikest fraktsiooni, kuid nende liikmed esinevadki europarlamendis peamiselt kodupublikule suunatud teravate sõnavõttudega, sest teisi fraktsioone nende seisukohad seal sisuliselt ei huvita.
Küsitluste põhjal otsustades peaks saama vähemalt ühe koha europarlamendis EKRE. Ma propageerisin ise kunagi Martin Helme toimetatud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat eurorealistide ja -skeptikute koondumist ning Rahvaliidu ümberkujundamist. Tulemus ei vasta minu maitsele ning pärast Briti konservatiivide ebaõnnestunud katset on kadunud ka lootus, et Euroopa Liitu õnnestuks reformida moel, mida EKRE võinuks toetada. Kuid koha europarlamendis ta tõenäoliselt saab.
OLEKS HEA, kui eurosaadikuteks läheksid inimesed, kes on töötanud enne Eestis ministrina või käinud läbi vähemalt riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist, et neil oleks elementaarne ettekujutus teemadest, millega neil europarlamendis iga päev tegeleda tuleb.
EKRE esindajaks nimetatud komisjonis on Jaak Madison. Arvan, et kui ta sobib EKRE meelest Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks, peaks ta sobima ka selle erakonna valijate esindajaks europarlamendis. Viljandi linnavolikogust peaks ta siis küll ilmselt lahkuma, aga selle istungitele ta nagunii enamasti ei jõua.
Nii et eurovalimised võivad mõjutada isegi Viljandi poliitikat. Rääkimata sellest, et europarlamendis langetatavad valikud mõjutavad meid otseselt või kaudselt nii või teisiti. Ja palju suuremal määral, kui inimestele sageli tundub.
PS. MINA ISE ei kandideeri järgmisel aastal kuhugi. ALDE liikmena annan eurovalimistel hääle tõenäoliselt mõnele Reformi- või Keskerakonna kandidaadile. Sõltub muidugi sellest valimismanifestist, mida nüüd Taavi Rõivase juhtimisel kokku kirjutatakse.