Kas eesmärk pühendab abinõu?

Urmas Suik

FOTO: Erakogu

ET JÄRJEKORDSET meediašokki üle elada, on soovitav enne raadio ja televiisori sisselülitamist rahustit võtta. Jumal tänatud, et tele- ja raadiokanalite vahetamiseks on leiutatud distantsjuhtimispult.

Seitsme penikoorma sammudega lähenevad riigikogu valimised on muutnud eri meediakanalites esinevad häälenäljas poliitikud eemaletõukavaks. Nagu üks arvamusavaldaja tabavalt märkis: kohe läheb Eestis venelaste ja eestlaste vahel kaevikutesse varjumiseks.

Kui kuulata mõne Helme tüüpi poliitiku mõtteavaldusi, siis peavad kaevikutesse kaevuma ka Eesti venelased. Meie eriti suured rahvuslased üritavad neist vägisi eestlasi teha, mõned raevukad neid aga hoopis deporteerida. Suure tõenäosusega läheb peagi väljajagamisele tõeliselt eestimeelse poliitiku peaauhind.

Rahvusluse kaarti kui ühiskonna ainsat päästjat on ajaloo eri etappidel võimulepürgimiseks välja käinud erinevad poliitikud. Kõige edukam on see kaart kriisisituatsioonis. Meenutagem natside edulugu pärast esimest maailmasõda, kui füürer täiesti vabadel (küll mitte väga rahumeelsetel) valimistel võimule tõusis.

Olles üsna märkimisväärse osa oma elust elanud Nõukogude ühiskonnas, võin kinnitada, et poliitikute leksika ei ole selle ajaga võrreldes kuigi palju muutunud. Nõukogude Eestis tembeldati massiarvamusest erineva seisukoha võtnud inimesed pehmematel juhtudel kodanlikuks igandiks, raskematel rahvavaenlaseks. Oponente iseloomustav terminoloogia on tänapäeva Eestis küll erinev. Tagasihoidlikum termin on «eestivastane», karmimad mehed sõimavad oma poliitilisi rivaale ja teisitimõtlejaid kremlimeelseteks, mõne eriti vihase rahvuslase keeles on nende mõtteviisiga mittenõustujad Putini sabarakud.

VEIDI AEGA TAGASI olid aktuaalsemad teemad poolt vahetanud spiooni mürgitamine Suur­britannias, mürkgaasirünnak Süürias ning loomulikult Venemaa presidendivalimised. Lisaks omadele tõttasid Venemaa presidendivalimiste kritiseerijatele appi Venemaalt jalgalasknud dissidendid, keda meie meediakanalid on tõtanud ohtralt tõlkima ja publitseerima. Poliitikute hukkamõistu on ära teeninud isegi need president Putini välismaised kolleegid, kes on teda valimisvõidu puhul õnnitlenud.

Vene valimisi võib ju kritiseerida ning pead murda, kas ja kui palju seal oli rikkumisi, aga fakt on see, et meie idanaabri presidendiks valimist toetas suur osa vene rahvast nii kodu- kui välismaal. Erinevalt kriisis siplevast Ukrainast tundub Venemaal selles mõttes kord majas olevat.

Võrdluseks võiks analüüsida Eesti presidendivalimisi, mis tükkisid seebiooperiks muutuma. Loodetavasti kõik ikka taipasid: tõeline põhjus, miks me sellise presidendi saime, oli fooliummütsimeeste ja autorollotajate parteikliki võimult kõrvaldamine. Tahtmata kuidagi presidendi kompetentsust kahtluse alla seada, möönan: jumal tänatud, et too presidendivalimiste varjus toimunud varioperatsioon õnnestus. Midagi positiivset selles protsessis siiski oli.

KÕIGE RAEVUKAMAD brittide toetajad kiidavad võimukaotuse vaevustes peaministri Theresa May süüdistusele takka. Mõni arglikum küsib tõelisi tõendeid venelaste süü kohta.

28. märtsi Postimehes oli kohe kaks head lugu. Suhtekorraldaja Vootele Päi arutles Eesti tipp-poliitikute ja nendele alluvate institutsioonide ebainimlikkuse ja saamatuse teemal kiiresti muutuvates olukordades. Kemerovo tragöödia valguses tegelevad meie poliitikud kahtlasevõitu kinnituste põhjal truudusevandumisega brittidele selle nimel, et nende hävitajad ikka Eesti taevast müütilised vaenlased minema ajaks.

Mulle meeldis ka Erkki Bahovski küsimus «Kas Vene diplomaatide väljasaatmine on adekvaatne vastus?». Lisaks oli lugupeetud küsimuse esitajal julgust kahelda: mis siis, kui rünnaku taga ei olegi Venemaa? Et Moskva saavat sel juhul endale võimsa trumbi. Just nagu see oleks niisugusel juhul kõige suurem mure. See nagu ei olekski probleem, et meie naabrit on eksliku süüdistusega rängalt solvatud.

NÕUKOGUDE kommunistid on oma valdustes – ja mitte ainult – suurel hulgal sigadusi korda saatnud. Tunnistagem aga, et nad ei ole inimesi gaasitanud isegi mitte sõja ajal. Erinevalt brittidest, kes venelasi oma poolt vahetanud luuraja tapmises süüdistavad.

Stephen Weir kirjeldab oma raamatu «Maailma halvimad otsused ja nende tegijad» ühes peatükis, kuidas britid aastatel 1917–1921 pärast Osmani impeeriumi lagunemist selle endisel territooriumil koos prantslastega riigipiire joonistasid ja praegust Iraagi riiki vastavalt oma ihalustele tekitasid. Loomulikult ei olnud brittidega sama meelt kohalikud elanikud ehk rahvuslaste keeles põliselanikud, kes okupantide vastu mässu tõstsid. Umbes nagu meie metsavennad.

Pärast seda, kui tavarelvastusest vastuhakkude mahasurumiseks napiks jäi, ütles tollane Ühendkuningriigi asumaade minister Winston Churchill: «Ma ei mõista pirtsakust gaasi kasutamise suhtes tsiviliseerimata hõimude vastu. Ma olen tugevalt selle poolt, et tsiviliseerimata hõimude vastu kasutataks mürk­gaasi.»

Noored briti väejuhid kasutasid mürkgaasi regulaarselt kurdide ja araablaste vastu. Kolonelleitnant Dale arvas: «Kuna kurdid meie kombel tsiviliseeritult käituma ei õppinud, pidime nende tagumikule laksu andma.»

Niisiis ei olnud Şaddām Ḩusayn, kelle ameeriklased koos meie brittidest sõpradega hävitasid, üldsegi esimene, kes kurde gaasitas. Ehk on meil vedanud, et meid ei tulnud Dale’i-taolised sõjapealikud «tsiviliseerima»?

EESTI AGARAMAD arvamusliidrid õnnistavad rahvast päevast päeva mitmesuguste moodsate terminitega. Olgu selleks siis «kasulikud idioodid», «neoliberaalid», «uusmarksistid», «neofašistid», «neonatsid», «vasak- ja parempoolsed», «tõeliste väärtuste kaitsmine» või midagi muud. Usutavasti ei vaeva valdav osa elanikkonnast selle belletristikaga oma pead. Ja õigesti teeb, sest sel pole sügavat mõtet.

Osa sellise sõnavahu kasutajatest teeb seda endale tähelepanu tõmbamiseks ja poliitikud, teadagi, endale võimu haaramise eesmärgil.

Hea näide poliitikute kannapööretest on see, kuidas Tartu linnavõim ja meedia käsitlevad puidu rafineerimise tehase teemat. Sel ajal kui tehnokraadid rehkendamist ja tugevusõpetust õppisid, õppisid võimule pürgivad humanitaarid inimteadvusega manipuleerimist. Nood humanitaarid lihtsalt ei adu ettevõtjate asjaajamisest eriti palju.

Ettevõtja huvi on majandustegevuse arendamise kaudu raha teenida. See on materiaalsete väärtuste loomiseks peaaegu ainuke võimalus.

Mina klassifitseeriksin laimavate soperdiste hulka ka Villu Päärti 5. aprilli Postimehes ilmunud artikli (vaata «Mida tegi Eesti metsatööstur Aafrikas?» – toimetus), milles tõsine ettevõtja pasaga üle valatakse.

LÕPETUSEKS: väljavalitud tegelgu Eesti elanike elu parandamisega. Venelastevastase kriitikaga häälte ja populaarsuse hankimine seda kindlasti ei ole. Öelge mulle, mismoodi teevad meie elu paremaks Urmas Paeti ja Marko Mihkelsoni Nordstreami-vastased hüüatused?

Saksamaa rahvas vajab Vene gaasi ja Saksamaa poliitikud tegelevad sellega, mida nende rahvas vajab. Erinevalt meie poliitikutest, kes naabrite kallal hambaid teritades endale plusspunkte koguvad ja idapiiri taga umbusaldust tekitavad.

Tagasi üles