Põllumehe süül ei peaks enam hukkuma ükski mesilane

Olavi Kreen

FOTO: Erakogu

(Artikkel on ilmunud maaeluministeeriumi ajaveebis Maablogi ja ajakirjas Põllumehe Teataja.)

EELMISEL AASTAL kulutulena levinud taimekasvatajate ja mesinike vastandamine oli mõlemale poolele ebameeldiv. Kuuluvad ju mõlemad tegevusvaldkonnad üldmõiste «põllumajandus» alla. Veelgi enam: kui loodus on pannud õitsvad taimed ja tolmeldajad omavahel sümbioosi, siis parimaid tulemusi saavad taimekasvatajad ja mesinikud loota ainult sümbioosisarnase koostöö korral.

Talvine aeg on varasemale tagasivaatamise ja uue perioodi planeerimise aeg nii mesinikele kui taimekasvatajatele. Nii tulidki valdkondlike organisatsioonide esindajad märtsi esimesel päeval kokku, et saada koos selgust eelmise aasta probleemidest, õppida üksteise tegevusvaldkondade eripära, parandada infovahetust ning panna kirja kestliku koostöö põhimõtted. Kohal olid ka teemaga seotud ametnikud nii maaeluministeeriumist kui põllumajandusametist.

KÕIK TUNNEVAD muret mesilaste hukkumise pärast, mis on põhjustatud nii valest taimekasvatustööst erisuguste kemikaalidega kui eri tüüpi seadmetega õitsvaid taimi niites. Ühiselt leiti, et põhiline mure seisneb asjaolus, et mõningatel juhtudel ei peeta tööde tegemisel reeglitest kinni.

Samas tõdeti, et kehtivad õigusaktid ei anna piisavaid mõjutusvahendeid reeglite eirajate õigele teele suunamiseks. Kui mesilased hukkuvad kemikaalide vale kasutamise tõttu ja süüdlane oma süüd ei tunnista, on mesilaste omanikul kahjude kompenseerimiseks ainus võimalus kohtusse pöörduda, kuid kohtutee on teatavasti pikk ja kulukas.

Ehkki professionaalsetel taimekaitsetööde tegijatel on kohustuslik läbida taimekaitsekoolitus, mille läbimist tõendab taimekaitsetunnistus, ei ole putuktolmeldajate teemat kajastatud piisavalt ning ettevõtete taimekasvatusjuhid on põhjendamatult sellest infovoost kõrvale jäänud. Ning mis seal salata, probleeme on olnud ka inimeste omavahelise läbisaamisega ja enamiku mureolukordade puhul on omavaheline suhtlus olnud puudulik.

OMAETTE PROBLEEM on mesinike ja põllumeeste teadmatus, kuidas erinevate taimekaitsevahendite koos kasutamine mesilasi mõjutab. Taimekaitsevahendeid on küll katsetatud, sealhulgas mõju suhtes mesilastele, ent kui kasutada samal ajal herbitsiide ja fungitsiide, pole alati teada, millist mõju selline segu avaldab – on see mesilastele kahjulik või mitte.

Eriti oluline oleks teada pikaajalist mõju. Kui eri kemikaalide ohutud kogused kogunevad mesilaste toidu sisse, siis kas pika aja jooksul võib see neile siiski ebasoovitavalt mõjuda?

See, et loodusesse ja taimekasvatussaadustesse jõudev jääkide kogus oleks viidud miinimumini, on kõikide Eesti elanike ning järelikult ka mesinike ja taimekasvatajate huvides. Loomatauditõrje seadus on sätestanud mesilasperede registreerimise kohustuse, kuid seda kõik siiski ei täida.

KÕIK MÕISTAVAD, et mesinike ja taimekasvatajate kaklusest saavad kasu ainult need, kes pealtvaatajatele pileteid müüvad. Mesilaste ja taimede sümbioos on see, mis osalistele kasu toodab. Seetõttu olime aktiivsed otsima lahendusi ühiselt sõnastatud muredele.

Taimekaitsekoolitustel täiendavalt tähelepanu juhtimisega ning taimekasvatajate teadlikkuse suurendamisega mesinduse vaatevinklist hakkavad senisest rohkem tegelema põllumajandusameti ja maaeluministeeriumi ametnikud. Eesti põllumajandus-kaubanduskoja infovõrgustike kaudu hakkame operatiivselt edastama soovitusi ja teavet. Senisest enam saab sellel aastal vajalikke materjale kätte ka internetist.

Mesinike organisatsioonid lubasid rohkem panustada sellesse, et mesinikud parandaksid oma teadmisi taimekaitsevahendite eripärade ja kasutamise spetsiifika kohta. Meedia kaudu on mõnikord levitatud müüte, nagu sõidaksid põllumehed pahatahtlikult pritsiga mööda põlde ning mürgitaksid valimatult ja ohjeldamatult nii loodust kui inimesi. Seniste uskumuste kummutamine võtab aega ning korrektsete taimekaitsetööde olemuse ja vajalikkuse selgitamist tuleb nii põllumeestel kui teadlastel ja ametnikel teha pikalt ja järjepidevalt.

KUI MIDAGI PEAKS siiski juhtuma, on selge, et rikkuja peab vastutuse tagajärgede eest enda kanda võtma. Senisest karmimad rikkumistele vastavad karistused ja muud lisasanktsioonid on juba seadusemuudatustesse sisse kirjutatud. Need seadusemuudatused on töös.

Kõik olid ühel meelel: taimekaitsevahendite väärkasutust ei aktsepteeri mesinikud, ametnikud ega taimekasvatajad.

Senisest tõhusamaks muutub tänavu ka eri ametkondade järelevalve, seejuures tehakse rohkem kontrolle. Samas on ääretult kurb, et mõne rikkuja tõttu peavad ametnikud hakkama tegema rohkem lisakontrolle ja laborites proove, et riskipiirkondades ennetada ja tabada võimalikke kemikaalide väärkasutajaid. Kulutame sellega ju meie ühist, see tähendab maksumaksja raha. Ent praeguses olukorras tundub see ainuõige ja seda teed on lubatud minna.

KÕIGE TÄHTSAMAT sõnumit taimekaitsetööde tegijatele – «Järgige reegleid ja lugege taimekaitsevahendite etikette!» – tuleb eeloleval suvel rõhutada ilmselt veel ja veel. Taimekaitsetööde tegija on nii-öelda kõrgendatud ohu allikas ja tal pole vastutus mitte ainult mesilasperede omanike, vaid vähemalt samavõrd ka vabas looduses toimetavate kasulike putukate ees. Seda, et tolmeldajateta oleks põllumeeste kasumid märksa väiksemad, pole vaja vist kellelegi üle rääkima hakata.

Edu võti on koostöö ja koostöö alus on suhtlemine. Senised kogemused on näidanud, et seal, kus suhtlemine on heaks tavaks saanud, ei teki ka muresid. Tunnustatakse üksteise vajadusi ning usaldatakse vastastikust tegevust.

Ka keerulistele olukordadele on võimalik suheldes lahendus leida. Põllumehed, kes kevadel pakuvad mesinikele oma põlluplaane ja suvel hästi õitsevaid kultuure, pole kuulu järgi premeeritud mitte ainult suurema saagiga oma põldudelt, vaid mõnikord ka purgitäie magusaga. Proovime sellel aastal niimoodi!

Loe ka neid

Tagasi üles