Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
Aasta tagasi 9. mail sain ma enda arvates pisut aimu, kuidas võis end tunda KGB eesti rahvusest reatöötaja, keda saadeti nõukogude ajal 24. detsembril kiriku juurde luurele, et panna kirja neid inimesi, kes on julgenud jõulujutlust kuulama tulla. Kui too 1980. aastate hakul KGB heaks tegutsenu polnud püstiloll ja tal oli pisutki empaatiavõimet, võis ta ennast tunda väga ebameeldivalt. Või mida tunneb inimene, keda ühtaegu pisut kardetakse, aga kindlasti põlatakse?
Mina läksin eelmise aasta 9. mail vaatama, kas Viljandi Järveotsa obeliski juurde on ka palju lilli ja pärgi toodud. Juhuslikult kohtasin seal kõndides paari tuttavat, kes tulid, panid mälestusmärgi jalamile lille, seisatasid korra ning lahkusid. Mulle tundus, et minu nägemine ei mõjunud neile meeldivalt. Aga kindlasti tundsin mina, et ma olen vales kohas ja valedel kaalutlustel.