/nginx/o/2018/05/10/7837203t1h9f30.jpg)
EILSES SAKALAS ilmunud artiklit «Veekeskusi rajanud mulgid tahavad Viljandi ujulat uueks ehitada» lugedes tuli tuttav tunne. Nimelt sai ettepanek kasutada Peeter Rahneli kogemusi tehtud umbes aasta tagasi ühel Viljandi linnavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni istungil. Vaimustust see kelleski ei tekitanud, sest no kuidas sa kutsud naaberomavalitsuse juhti appi.
Jätaks aga poliitika kõrvale ja arutaks, mida siis viljandlastele ja Viljandit ümbritseva valla elanikele tegelikult vaja on.
See on kindlasti ujula. Kesklinna kinnistule ujula rajamise alustamine võib võtta veel aastaid, arvestades, et selle eelduseks on tehtud maadevahetus Viljandi Tarbijate Ühistuga. Too aga ei näi protsessiga kiirustavat. Jakobsoni kooli ujula rekonstrueerimise idee, mille algne autor on Tauno Tuula, annaks aga võimaluse tagada ujumisvõimalused sõltumata sellest, kui kaua asjaajamine kesklinnas aega võtab.
JA KESKLINNA TULEKS ulmelise, kuni kuus miljonit eurot maksva veekeskuse asemel ehitada just nimelt ujula, sest see vastab ülesannetele, mis kohalikule omavalitsusele on pandud. Veekeskuse rahastamist turismiprojektina ei pidanud piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetmest võimalikuks ju ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Pealegi on Viljandi järve ääres lausa kaks kinnistut, kuhu äriprojektina on võimalik ehitada spaa.
OMAVALITSUSTEL EI maksa ettevõtlusega konkureerida. Ujumisvõimalus pole ju ainus, mida linna ja ümbruskonna inimesed vajavad. Seniajani on lahendamata Viljandi jäähalli omandiküsimus. Halli maksumus on umbes 200 000 eurot ja selle aastaringseks ehitamine maksab umbes 400 000 eurot. Meie aga tellime 200 000 eurot maksvaid projekte, mille elluviimine tähendab praegu toimiva hoone lammutamist, et rajada väljak, kus parimal juhul saaksid parkida vaid lambad. Nii rikkad oleme!
Valikuvõimaluste rohkus on see, mis tagab elanike rahulolu. Seega võiks naaberomavalitsuse juhi pakutud abikäe häbenemata vastu võtta. Koostöös peitub jõud!