Kas protektsionistlik hääbuv väikeriik või avatud edukas ja tark riik?

Toomas Tamsar Foto: Toomas Tatar / Postimees

EESTIL ON PROBLEEM – meie riigi ja rahva kestmine. Eesti elanikkond väheneb kiiresti. Eriti kiiresti väheneb töötajaskond ja samal ajal kasvab eakate arv. Probleem süveneb iga aastaga. Olukord ei ole aastatega paranenud, vaid halvenenud.

Majandusliku kestlikkuse seisukohalt on kõige suurem mure tööealiste inimeste arvu kahanemine: 2017. aastaga võrreldes jääb aastaks 2040 tööealisi 68 000 võrra (kaheksa protsenti) vähemaks ja ülalpeetavate arv kasvab samal ajal 53 000 võrra (11 protsenti). Eurostati andmetel jääb Eestis 2018. aastal juba 14 000 inimest tööjõuturult puudu. Need on protsessid, millele oleme aastaid valitsuse tähelepanu juhtinud ja mis seni ei ole lahendust leidnud.

Ettevõtjad on esimesed, kes nii-öelda paugu saavad, aga tegu pole pelgalt ettevõtjate probleemiga. Inimeste vaikne vähenemine on ohuks kogu rahvuse kestmisele.

Eesti peab tegema strateegilise valiku, kas olla protektsionistlik väikeriik, kes vaikselt ajalukku hääbub, või avatud ja tark riik, kes juhib muutusi ja oskab oma rahvast kaitsta. Me ei tohiks end pimedalt siia maanurka peita, vaid peaksime tarmukalt ja läbimõeldult hoopis uksi avama. Mitte kõigile, vaid neile, kes meid mõistavad ja meie väärtusi jagavad.

EESTIL ON AINUKESE Euroopa riigina tööjõu riiki lubamiseks üldine piirangukvoot 0,1 protsenti rahvastikust kalendriaastas. Need 1300 luba on praeguseks (olid juba aprilliks!) täis, rohkem ei saa. Et pudelil punn eest saaks, peaks võtma maha takistused kvalifitseeritud tööjõu riiki lubamiselt, olgu selleks siis üks või mitu erinevat võimalikku skeemi või varianti.

Rõhutan, et tööandjad räägivad kvalifitseeritud tööjõu puudusest, mitte suurehulgalisest odava tööjõu riiki toomisest, millega armastab osa poliitikuid rahvast hirmutada. Tööandjad ei soovi kontrollimatut immigratsiooni kolmandatest riikidest, vaid lühiajalist töölubade leevendamist, mis aitaks ajutiselt olukorda parandada. Keskmist ja keskmisest kõrgemat palka saavat tööjõudu peetakse spetsialisti tasemel olevaks, niisuguseid inimesi me ootamegi.

Räägitud on punktisüsteemist ja kohustuslikust keeleõppest. Mis need kitsendused ka poleks – Eesti vajab nüüd ja kohe just välisspetsialiste, kelle siia tulek annab võimalusi luua töökohti ka kohalikele. Ilma nendeta hakkab meie majanduskasv pidurduma ja me kaotame oma konkurentsivõime. Eesti peaks tõrjumise asemel muutuma ihaldatud kohaks ja tegema ise palju selleks, et oma väärtust maailmas tutvustada.

ME OLEME OMA kestlikkuse- ja tööjõumuredega kui köiel kõndijad. Tuleb leida tasakaal, et Eesti arengud ei seiskuks. Et ta püsiks teiste maailma riikidega konkurentsis. Samas on meie keel ja kultuur sedavõrd unikaalsed, et me ei saa tööjõuprobleemi lahendamisel rakendada teiste riikide praktikaid ning minna täieliku kontrollimatuse teed. Seda pole ükski tööandja soovinud. Meie unikaalsus kohustab meid kõikide kodumaiste probleemide kõrval looma oma tee, mis säilitab meie rahvusriigi ja päästab samas süvenevast rahvastiku vähenemisest.

Viise, kuidas lahendada meie suuri ülesandeid, on palju: aidata kaasa sündimuse kasvule; aidata inimestel püsida kauem tööturul aktiivsena; võtta ükskord ometi julgus kokku ja lahendada meie eri rahvuste kultuuriline isolatsioon; luua Eestis keskkond, kus nii kunagi välja rännanud eestlased kui ka teiste riikide inimesed tahaksid elada ja peret luua; toetada suurema innovatsioonivõimekuse ja tootlikkusega majanduse esilekerkimist, mitte kaotada noori kooliajal kes teab kuhu; juhtida arukalt sisserännet. Need kõik on võimalikud pikaajalised lahendused.

EI OLE OLEMAS ühte või teist lahendust, mis lahendaks kõik rahvastiku probleemid. Ei maksa eeldada, et sündimuse toetamine üksi lahendaks probleemi. Samuti ei maksa eeldada, et meie probleem on lahendatav ainult sisserändega.

Kui arvad, et tootlikkus on võlusõna, tuleks võtta tükike paberit ja natuke arvutada. Tootlikkuses ja innovatsioonis tuleb joosta üha kiiremini, et konkurentsis paigal püsida. Uskuda, et suudame saavutada sellise tempo, mis toob meid üha lähemale maailma parimatele ja lisaks katab väga kiiresti halveneva ülalpeetavuse suhte, on soovmõtlemine.

Mis need lahendused ka poleks, kõigepealt tuleb kokku leppida, et meil seisab ees väga suur proovikivi. Ja siis otsustada panustada lahendustesse. Hirmutamine ja probleemi eiramine meid ei aita. Ikka targalt ja tarmukalt, nagu eestlastele kombeks!