Tants ja tagaajamine ümber sõnnikuhunniku

Priit Oks (ees vasakul) ja kantrirahvas peohoos Foto: Taavi Bergmann

Kui Priit Oks kaheksast-viieni-tööle käega lõi ja vanaisa kingitud talumaadel toimetamise ette võttis, sai temast omamoodi hunt Kriimsilm. Leiva lauale toomiseks kasvatab ta veiseid, kõlgub puulatvades, paneb inimesi paari ja põrkab mööda lava muusikat teha. Kõiki neid tegemisi seob aga tema suur armastus –  tänavu viiendat korda asetleidev kantrifestival, mida ta peab oma koduõuel.

Nagu Priit Oks ise ennast tituleerib, on ta Saaremaa mulk: koolieelse aja elas ta Leisis ning Saaremaal veetis ta ka kõik oma hilisemad koolivaheajad.

«Meil oli mingi väike lodi. Iga vähegi tuulise ilmaga olime sellega merel. Peaasi, et õõtsuks, vett sisse lendaks, ümber läheks ja tsirkus käiks,» räägib Oks ning lisab nagu muuseas, et tal on ka üks väike purjekas, millega hiljuti Hiiumaale tiiru peale tegi. «Ühesõnaga, kogu see mere ääres mädimine on mulle hästi sümpaatne.»