Viljandis sündinud muusikakollektiiv, folgitöötlusi prõmmiv Tintura tuuritab mööda Eestimaad ringi ja tutvustab rahvale oma ahjusooja albumit «Ebaõiglase uni». Värske viisiketas on ühtaegu nii soojalt minimalistlik kui eri ilmakaartest kokkuroogitud detailide kirju kompott. Muusikud on head ja mõtteid on olnud palju.
Tellijale
Riisipulkadega kama kallal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean kohe alguses tunnistama, et ei ole päris erapooletu arvustaja, sest tunnen Tintura kontrabassimängijat Taavet Nillerit. Teisalt, no kes ei teaks Taavetit – väledate näppude ja igikestva naeratusega noort muusikut, kelle tegemisi üles lugedes jõuaks Viljandi järvele mitu tiiru peale teha. Kui mitte muu, siis vähemalt Curly Stringsi mainimine paneb kõigil imikutest raukadeni kuklas vana hea «Kauges külas» kummitama.