Rumalus ja pime viha ei hävita vareseid, vaid inimest meis

Katri Smitt Foto: Erakogu

(Artikkel on ajendatud 4. mai Sakalas ilmunud uudisest «Lastepargis kõlasid lasud ja vares kukkus surnult maha».)

OLEN IKKA OMA väikese pojaga Lastepargis kiikumas ja karussellitamas käinud. Sel kevadel pole aga isu olnud, sest puude otsa vinnati igasuviste tiivuliste külaliste künnivareste peletamiseks ähvardavad tumedad palakad. Kuivõrd need vareseid peletasid, ei tea, kuid lapsi ning nende emasid ja isasid peletasid need küll.

Kas nüüd on siis tagasi ka varesejahipäevad? Keset linna! Kas tõesti ei saa politsei midagi teha? Keskkonnaameti spetsialist peab varestest ja hakkidest vabanemist oma (võimatuks) missiooniks. Tule taevas appi!

KUI KIRJUTASIN kümne aasta eest lasteraamatusse episoodi linnas lastud varesest («Varesejalakiri», kirjastus Ilo, 2008), lootsin tõemeeli, et päriselt XXI sajandil midagi sellist enam ei juhtu, sest inimesed on targemaks ja keskkonnateadlikumaks muutunud ning oskavad paremini hoida nii üksteist kui oma tiivulisi naabreid. Viimaste aastate arengud näitavad paraku, et eksisin. Ja rängalt.

On kurb, et inimesed selles väikeses linnas ei tunne rõõmu võimaluse üle nautida oma elukeskkonnas looduse kohalolu. Kuid veel enam tunnen häbi, et mu liigikaaslased tahavad üht inimesele ohutut ja mõneti koguni kasulikku osa loodusest siit linnast järjekindlalt välja tõrjuda.

JUBA ROHKEM kui 150 aasta eest väitis ornitoloogia klassik Alfred Brehm, et varesed on ühed tähtsamad linnud meie looduse majapidamises. Ilma nendeta võivad võimust võtta nii selgroogsed kui selgrootud kahjurid. Ja neid juba leidub. Tema sõnul olevat inimesel võimatu vareseid asendades tegutseda looduses reguleerijana ning ühe varese surm võib teha rohkem kahju, kui suudaksid teha kümme elus varest.

Ülemöödunud sajandil peeti neid seisukohti novaatorlikeks. Veel XX sajandil kütiti vareslasi siinmail arutul hulgal, ehkki nähti, et ei ole sel soovitud tagajärgi. Varesed on väga nutikad ja ettevaatlikud kultuurmaastike asukad, kes muu hulgas reguleerivad ise ka oma liigi arvukust (vastavalt toidulaua rohkusele). Ning söövad nad peaaegu kõike alates raibetest, nälkjatest ja putukatest kuni inimese ära visatud toidujäätmeteni.

Miks tahame ikka veel sundida stressiolukorda oma naabreid, kellega võiksime rahus kõrvuti elada? Võiksime nüüdseks olla inimesena ometi kasvanud!

TEAN, ET MA pole ainuke, kes on väsinud siin linnas aastaid kestnud mõttetust varese- ja hakihüsteeriast. Ja kuidas ma peaksin seda veel oma väikesele pojale seletama? 

Kui politsei ei saa midagi ette võtta, siis meie, selle linna kodanikud, saame küll märgata, hoolida ja sõna võtta, et näidata: pime viha ja jõhkrus ei ole XXI sajandi Viljandis enam norm, ka mitte vareste vastu.