Pensionist. Tagasivaates

Roland Tulik Foto: Elmo Riig

PENSION ON olnud loomupäraselt üks meelisteemasid, mida sageli arutatakse. Pensioni võib mingil määral võrrelda õunapuuga, mis annab pärast istutamist head saaki alles hulga aastate pärast. Pension on põhjatu leib poliitikutele kapitali hankimisel ning ammendamatu jutuaine nii saunas kui söögilauas. Tundub, et rahulolematuid on üsna arvukalt ja rahulolevaid piskult.

Kuidas me vaatame praegu toimivale pensionisüsteemile? Kas me rõhume vaid tunnetele või toetume ka mõningatele ajalistele argumentidele?

Minu põgus arvamuskild vaatab mõneti tagasi, aga on siiski suunaga homsesse.

EESTIS ON vanaduspensionäre umbes 300 000. Sellest muljet avaldavast arvust rohkem kui kolmandik elab Harjumaal ja Tallinnas.

Ka mina kuulun juba mitu aastat pensionisaajate hulka. Tööaastaid on mul ligikaudu 50 ning minu pension on 20–30 eurot suurem kui niinimetatud keskmine, mis on teatavasti natuke üle 400 euro. Keskmine brutopalk oli eelmisel aastal 1200 eurot.

Me võime arvutada välja protsente, võrreldes pensioni miinimumpalga või mõne muu statistilise näitajaga meil või mujal. Jagan arvamust, et vanaduspension on kesine ja võiks olla märksa toekam.

Aprilli alguses sai indekseerimise sildi all teoks pensionitõus, millega riik püüab tasandada elukalliduse tõusu. Keskeltläbi saab pensionär nüüd päevas ühe euro rohkem kulutada. Abiks seegi.

INIMESED PÜÜAVAD teha võrdlusi, kus on parem ja kus veelgi parem. Niimoodi arutlemine ja mõtisklemine on loomulik ja lausa vajalik. See on inimlik. Olen minagi seda teinud. Esindan niisiis ühe kolmesajatuhandendiku mõtteid, mis ei pretendeeri mingile suuremale üldistusele. Jään vaid lootma, et see ärgitab heatahtlikku kaasamõtlemist.

Ilmselt on kõige lihtsam heita pilk lähinaabri rahakotti. Paljudes peredes või tutvuskondades töötab mõnigi inimene Soomes. See, kui palju saab pensionikaaslane teispool Soome lahte ligilähedaselt sama töö ja sama paljude tööaastate eest, on nii mõnelegi teada. Vahe on suur: kaks, kolm või neli korda eestimaalase kahjuks.

Miks see nii on? Kus on õiglus? Miks meie riik toimib nii, nagu ta toimib? Kas kusagil on midagi peidus? On’s asi oskamatus asjaajamises, minevikus tehtud valikutes või milleski muus?

VÄIKE KÕRVALEPÕIGE. Tean oma kogemusest, et kui õunapuu istutada veesoonele, on saak aastaid kesine, samas kui mõni meeter eemal on naabril õunapuuoksad sügisel lausa lookas. Tagantjärele tarkus noores eas istutatud õunapuu kohta ei suurenda tänavust saaki, kuid mõjub uuele istikule asukoha otsimisel loodetavasti suunavalt. Enda viga, et ma omal ajal vitsameest kohale ei kutsunud!

ENAMIK PRAEGUSI vanaduspensionäre on tulnud nõukogude ajast. Nagu teame, sotsialistliku riigi andmete järgi ei olnud Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades tööpuudust. Olid vaid üksikud tööpõlgurid. Tööandja ja töötegija suhetes valitses harmoonia. Tööline, kolhoosnik ja teenistuja olid nii tööandja kui töövõtja. Nende põhitõega said inimesed tutvuda juba kooliteed alustades, seejärel elukutset omandades ja tööd tehes ning pensionile siirdudes. Kes kahtleb, võib seda kontrollida tolleaegsete õppematerjalide, ajalehtede, televisiooni, raadio, rahvasaadikute, arvukate parteiliikmete sõnavõttude, valgustatud kultuuritegelaste kirjutiste või meenutuste vahendusel.

Nimetatud allikate kaudu olime jõuliselt informeeritud olukorrast sotsialismimaade suhtes ebasõbralikes riikides ehk niinimetatud kapitalimaades, mis meid ümbritsesid. Lääne inimesed olid väidetavalt kaugel harmoonilisest elust. Olime piisavalt kursis streikide, tohutu tööpuuduse ja viletsusega, rikkuse koondumisega väikese inimrühma kätte ning muu säärase pahelisega.

EESTIL JA SOOMEL on olnud üsna palju sarnaseid asjaolusid: vabanemine Venemaa rüpest, elav seltsitegevus, demokraatlikud valimised, erakonnad, ametiühingud ... Isegi usuvaldkonnas olime Soomega sarnases olukorras: heas omavahelises läbisaamises tegutsesid luterlik kirik ja Kreeka õigeusu kirik.

Suurriikide ambitsioonidest põhjustatud ja nende vallapäästetud teine maailmasõda puudutas valusalt  mõlemaid väikeriike, maid ja rahvaid. Nad said tunda ülekohut, pealesurutud sõjategevust, sõjapurustusi, sõjapõgeniku elu, inimohvrite tähendust, sundväljasaatmisi, ideoloogilist survet ...

Kardinaalne erinevus oli muidugi see, et väike Eesti riik kaotas iseseisvuse ja Soome riik suutis seda suurte ohvrite hinnaga säilitada. Eesti suunati sotsialistlikule teele, meil tunnustati vaid üht ja ainsat parteid, Soome säilitas eraomandusel põhineva majandussüsteemi.

Ühtäkki selgus, et me oleme vabastatud rahvas. Meid asetati sõja võitjate poolele ja meile hakkas väidetavalt terendama helge tulevik. Samas Soome pidi rahulduma kaotaja positsiooniga ning lisaks maksma sõjakulutusi.

Meile teatati, et kapitalimaa tööandja kasutas tööga loodud lisaväärtust eelkõige oma huvides: uhked limusiinid, jahtlaevad, villad, luksuslikud hotellikülastused, kuld ja kard, daamide peened kingad, lustireisid sinna ja tänna. See kõik oli kättesaadav vaid väga vähestele. Sotsialismileeris polnud kapitalisti-tööandjat, kes oleks omandanud tööga loodud lisaväärtuse.

Kuidas siis nüüd on nii, et «võitja» maa töötaja saab vanaduses tunduvalt vähem pensioni kui kolleeg teispool lahte? Soome riiklik pensionisüsteem tagab ja suudab maksta suuremat pensioni kui Eesti riik, samas kui Soome valdavalt erakapitalil tegutsev tööandja on omandanud suure osa tööga loodud lisaväärtusest.

Müstika. Tavaloogikale hoomamatu paradoks. Ehk on meie nõukogude aja lisaväärtus kusagil peidus või oleme toiminud aastakümneid tagasihoidlikut öeldes suisa arutult?

ENT KÜSIME KA teistpidi: millest on soomlane ilma jäänud? Mille poolest on ta vaesem ja meie oleme rikkamad? Kuhu ja mida aastaid külvati?

Julgen arvata, et minu nõukaaja umbes veerandsaja tööaasta tulemist mingi osa läks fondidesse, struktuuridesse, organitele, maailma ja kodumaa rahukaitsjatele, teadusuuringutele, kaasvõitlejatele Kuubas, Vietnamis, Põhja-Koreas ja Hiinas, raudtee-ehitusse Baikali suunal ... Võin tagasivaates meenutada peal- ja allveelaevade arendamise programmi, lennuaparaatide ajakohastamist, laevnike väljaõpet Paldiski kompleksis, Võhma ja Suislepa lennuvälja ning Viljandis Tallinna ja Jakobsoni tänaval asuvat garnisoni. Selle kõige ja palju muu võrra on Soome pensionär vaesem. Tunduvalt vaesem. Sellele tasub mõelda.

AGA POLE PÕHJUST liialdatud nurisemiseks. Mina olen optimist. Kevad on käes ja päike laotab oma sooje kiiri kõigi pensionäride peale nii Soomes kui Maarjamaal. Järgmisel aastal tuleb taas indekseerimine. Ja Tallinna raad annab oma vanuritele lisa.

Eelmisel aastal panin minagi taas istiku kasvama. Eks ole tore kevadel vaadata, kuidas puukese pungad avanevad. Ja mis peamine: ma olen veendunud, et mõne aasta pärast leiavad lapselapsed puu otsast midagi põske pista. See vist ongi parim.