Eestist hoolides ja inimest tähtsustades

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ain Ostra

FOTO: Elmo Riig

SEE KIRJUTIS ON mul märksõnadena peas kummitanud juba nädalaid, aga laupäevases Sakalas ilmunud Marko Suurmäe mõtteavaldus (vaata 28. aprilli lehest «Kaks» – toimetus) pani tegutsema.

Miks ignoreerib ajakirjanik oma loos ühte riigikogu erakonda täiesti? Kui ta arvab, et Vabaerakond ei ületa valimiskünnist, siis nii on viisakas ka märkida. Lihtsalt mainimata jätmine on tobe püüd väljendada arvamust seda välja ütlemata. Ebasümpaatsust püütakse võimendada mittemainimisega. Seda oleme kahjuks viimasel ajal palju näinud ja mitte ainult Vabaerakonna kontekstis.

JAH, VABAERAKONNA reiting on madal, aga kindlasti ei saa meid süüdistada maailmavaate puudumises. See on meil olnud algusest peale ning kes viitsib pisutki meie kodulehel ringi vaadata, näeb, et me oleme rahandus-, immigratsiooni- ja kooselu reguleerimise küsimustes konservatiivsed, majandusküsimustes ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu suhtes avatud, keskkonnaküsimustes ja ressursside kasutamises säästlikud ning haridus-, teadus- ja kultuurivaldkonnas edasipüüdlikud.

Vabaerakonna ideaal on vaba inimene, kelle tegevust ja ideede elluviimist ei piirata liigsete õigusaktidega. Riigi ülesanne on luua tingimused igasse Eestimaa nurka, et inimene saaks oma eluga ise hakkama. Ise hakkamasaamine loob kindlustunde ja muudab õnnelikuks. Ja nagu näeme, just õnnelikest inimestest on meil tuline puudus. Õnnelik inimene oskab hinnata ümbritsevat keskkonda ega jäta abivajajat hätta.

Samas ei tähenda vabadus vastutuse puudumist. Otse vastupidi: see, kui inimesel on vabadus otsustada oma sammude üle, seab talle suure vastutuse, et tema astutavad sammud ei kahjustaks keskkonda, milles ta on vaba ja õnnelik.

VABAERAKONNA toetus püsis kindlalt üle künnise 2017. aasta augustini. Sealt edasi hakkas see vähenema, kuid me olime sellega arvestanud, jäädes kindlaks oma põhimõttele erakonnana mitte sekkuda kohalike volikogude valimistesse ning osaledes valimisliite toetades ja neis kaasa lüües.

Vabaerakond oli kindlalt kahe tooli seaduse vastu ehk siis riigikogu liikmete kohalike omavalitsuste volikogudesse kuulumise õiguse vastu. Meie saadikud ei osalenud kandidaatidena kohalikel valimistel. Sama meelt olid EKRE saadikud. Nad toetasid kahe tooli seaduse tühistamist. Kui see aga läbi ei läinud, vahetasid nad oma põhimõtted kiiresti omakasu vastu.

Hea tulemus kohalikel valimistel jäi EKRE-l saamata, kuigi reiting oleks eeldanud enamat. Ehk mõistis ka valija, et põhimõtteid peenraha vastu vahetades tuleb varem või hiljem vastust anda.

JAAK MADISONI suurustlev kilkamine, et nad võtavad 2019. aasta valimistel parlamendis üle 20 koha, on küll praeguseid reitinguid vaadates mõistetav, aga kuulates Mart Helme viimast kõnet erakonna kongressil, sai selgeks: EKRE-s on küll hulk sümpaatseid inimesi, ent esimees peab nii neid kui ka oma valijaid primitiivseteks ja rumalateks olenditeks, kelle hääled tulebki lihtsalt kokku korjata.

Tegelikult on EKRE edusse raske uskuda, sest tema kaks põhiteemat – pagulased ja kooseluseadus – on pildilt suuresti kadunud. Muidugi, praegu räägivad nad, et tänu EKRE-le ei ole Eestis pagulasi ja kooseluseaduse rakendusaktid on vastu võtmata, kuid mõlemad need väited on suuresti valed ja iga mõtlev inimene saab sellest suurepäraselt aru.

REFORMIERAKONNA ja Keskerakonna populaarsus püsivad kindlalt nende lõpututes toiduahelates. Olen veendumusel, et just toiduahelad on meie riigi suurim vaenlane, aga neid lõhkuda on äärmiselt raske, sest kombitsad on sügaval vereringes ja nende väljajuurimist takistab ühiskonna vaikimisi tolereeriv suhtumine korruptsiooni.

Vabaerakond on korduvalt esitanud demokraatiat ja poliitilist kultuuri parandavaid eelnõusid, kuid suuresti just Reformierakonna ja Keskerakonna häältega on need parlamendis maha hääletatud. Järgmisesse, XIV riigikogu koosseisu pääsevad nad kindlasti, aga kas ka võidumeestena, seda ei tea.

Reformierakonnale omistatakse seniajani ettevõtjasõbralikkust, ent kui vaadata tema tegevust eelmistes valitsustes, siis näeme, et tegelikult huvitab teda vaid ettevõtjatelt kogutav maksuraha. See erakond eelistab suurettevõtjaid ja väikeettevõtjad teda eriti ei huvita – suuremalt saab ju suurema suutäie.

IRL-IST ON PRAEGU isegi keeruline midagi arvata. Nimevahetus ei muuda sisu. Äärmiselt kahju oleks tema kadumisest poliitmaastikult, see oleks poliitilisele konkurentsile valus löök. Pole vahet, kas nimi on Isamaa ja Res Publica Liit või lihtsalt Isamaa – kuniks säilib vajadus oma toiduahelate säilitamiseks sukelduda kõikvõimalikesse maailmavaateliselt mittesobivatesse koalitsioonidesse, on püsimajäämine küsitav.

Sotsiaaldemokraate on ühiskonda vaja. Niikaua, kuniks nad pole ainuvõimul, on kõik hästi. Sotside arusaam, et raha tuleb pilust seinas, on muidugi kujundlik, kuid nende soov reguleerida inimese igat sammu ja sundida teda maksude kaudu käituma just nii, nagu nemad õigeks peavad, jääb vastuvõetavaks vaid neile endile.

Sotsid ei mõista, miks inimesed nende ilmavaadet kuidagi omaks võtta ei taha, ja arvavad, et viga on väheses selgitamises. Mina arvan, et vasakliberaalset ilmavaadet jagavate inimeste osa jääbki ühiskonnas kümnendiku piiridesse ja selle ülesanne on olla tasakaalustav jõud.

Roheliste parlamenti pääsemine oleks ime. Kui nad suudavad välja panna täisnimekirja ja saada kampa mõned üleriigiliseltki tuntud nimed, siis ehk tõesti. Euroopas üldiselt on rohelisi ju edu saatnud. Meie rohelised on küll tugevalt kaldu vasakliberaalsuse poole ja on oht, et valimiskasti ees kaldub nende potentsiaalse valija otsus sotside või Keskerakonna kasuks. Samuti jääb väheks ainult puude kallistamisega pildile jäämisest.

MA EI KAHTLE hetkekski, et Vabaerakond teeb 2019. aasta riigikogu valimistel hea tulemuse. Oleme näidanud, et suudame pakkuda tasakaalukat ja äärmustesse mitte kalduvat arukat poliitikat, mis keskendub kriitika kõrval ka lahenduste pakkumisele. Meie tegemisi ei saada müra ja kära, vaid pigem ajuragin.

Vabaerakond hoolib tegelikult ka Eestist ja peab kõige tähtsamaks inimest. Me oleme oma otsustes priid, sest ei pea muretsema lohiseva toiduahela pärast. Meil ei ole seda. Me ei räägi lihtsalt rahvuslusest, vaid oma rahvast, kelle hakkamasaamine ja püsimine on meile tõeliselt tähtsad. Me oleme idealistid.

Tagasi üles