Jaan Tõnisson ja tänapäev

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig

TÄNAPÄEVAL VÕIME iga päev lugeda ja kuulda, et meil on olnud ja on ridamisi vabadusvõitlejaid, dissidente, Eesti Vabariigi ja taasiseseisvuse loojaid, maailmakuulsusi, rahvuslasi ning muid tegelikke ja meedia loodud rahvuskanglasi. Meil oli aga mees, kes oli kõike seda ja enamatki veel, kuid ta ei vajanud niisugust nimetamist, sest ainult tema nimi on kõigist neist nimetustest suurem. See oli Jaan Tõnisson.

Tänavu täitus Eesti Vabariigil 100 aastat, mida tähistati ja tähistatakse kõikvõimalikul moel nii meil kui mujal, kuid aasta lõpul, 22. detsembril täitub 150 aastat vaieldamatult ühe kõigi aegade suurima eestlase Jaan Tõnissoni sünnist. Ära ootamata tema suurt tähtpäeva, võime teha esimesi võrdlusi ja järeldusi, kui kõrgelt on hinnatud tema osa vabariigi elus.

KÕIGE ESINDUSLIKUMAD nii pealkirjalt, kujunduselt kui kaalult on kirjastuse TEA väljaantud «Eesti Vabariik 100» ning «Valitsused ja riigimehed». Neis kahes raamatus on vabariigi ajalugu, milles ei ole ühtegi viidet algallikatele, kujutatud valikuliselt ning Jaan Tõnissoni osa vähendades. Mõlemas neis on kirjas, et Tõnisson kuulus aastatel 1917 ja 1918 Eesti välisdelegatsiooni. Ajalooliste allikate andmetel oli ta Eesti esimene välissaadik ja selle juht (1917-1918). Nii on kirjas ka «Eesti entsüklopeedia» 14. köites ja akadeemik Enn Tarveli Eesti 100 aasta juubeliks pühendatud väljaandes «Eesti rahva lugu».

Eesti majandusele aastatel 1918–1940 on juubeliraamatus «Eesti Vabariik 100» pühendatud kaks lehekülge. Märgitud on krooni devalveerimise positiivset mõju meie majandusele, kuid pole ühtegi vihjet, et Jaan Tõnisson oli viies valitsusjuht, kellele oli see võimalus antud.

Sellele kahele Eesti majandusele pühendatud leheküljele ei mahtunud ära Eesti ühistegevuse saavutused, mis moodustasid 1938. aastal vabariigi majandusest ligi poole. 1902. aastal Jaan Tõnissoni aktiivsel eestvedamisel Tartu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse loomisega alguse saanud krediidiühistutele kuulus enne 1940. aastat 52 protsenti hoiustest ja 50 protsenti laenudest.

Rahvusliku ühistegevuse ideoloog, rajaja ja eestvedaja Eestis oli Jaan Tõnisson, kellelt on pärit seniajani kehtiv ühistegevuse definitsioon: «Ühistegevuse mõiste on just see, et tema ei ole mitte üksiku äravalitu asi, ühistegevus peab koondama ühistu huvides kõige laiemaid rahvahulki, kõige lihtsamaid inimesi, sest ühistegevus on läbinisti demokraatlik.»

Samal ajal on juubeliraamatus eraldatud 36 lehekülge Eesti NSV majandusele. Ajakirjandusele Eesti Vabariigis (1918–1940) on juubelikogumikus eraldatud koos illustreeriva materjaliga neli lehekülge. Sealhulgas on Jaan Tõnissoni juhitud Postimehe kohta märgitud, et see koondas enda ümber nimekad ajakirjanikud. Sellel, mis roll oli Postimehel Eesti Vabariigi majandus- ja kultuurielus ja poliitikas ning kuidas ta enne nõukogude võimu natsionaliseeriti, alustades niiviisi Eesti demokraatia hävitamist, ei ole kõnealuse raamatu väljaandjate silmis Eesti ajaloos mingit tähtsust.

ÄÄRMISELT NAPISÕNALISELT ja möödaminnes on raamatus juttu Tartu rahust. Märgitud on ainult, et see sõlmiti. Aga Eesti iseseisvuse ajaloost saame teada, et tulemusrikkaid rahuläbirääkimisi alustati kohe, kui peaministriks oli kinnitatud Jaan Tõnisson. Märkimisväärne on seejuures, et valitsuse kinnitatud komisjoni koosseisus olid kõikide erakondade esindajad.

Seniajani on meedias ühekülgselt rõhutatud Jaan Poska suurepärast tööd komisjoni esimehena, kuid teada on, et rahuläbirääkimisi Venemaa volitatud isikutega alustas ja pidas valitsuse juht. Teistmoodi olnuks see Venemaa puhul võimatu. Samuti koostas läbirääkimiste komisjoni ja kinnitas selle esimeheks Jaan Poska ikkagi vabariigi valitsus. Eesti iseseisvuse ajaloost on teada, et Tõnisson tegi seda suurriikide vastuseisust hoolimata.

Valitsuse nimel ratifitseeris rahulepingu samuti peaminister Jaan Tõnisson. Õnneks on sellest sündmusest säilinud ja avaldatud asjakohane foto. Seda dokumenti on õigustatult nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.

Juubeliks väljaantud trükistes on väga vähesel määral käsitletud Eesti põllumajandust ja põllumeeste seltside osa eesti rahva ettevalmistamisel oma riigi loomiseks. Teada on, et enamik Eesti riigi loojatest oli talupoegliku taustaga ja neist Jaan Tõnisson oli isegi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi president.

Ainuke fakt, mis tõstis Jaan Tõnissoni nimetatud trükistes pjedestaalile, oli tema organiseerimisel 1896. aastal peetud üldlaulupeol ettekantud «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» tunnistamine eesti rahva hümniks. Ülejäänust jääb mulje, et kusagilt tulid tublid mehed ja tegid iseseisva vabariigi ära, Jaan Tõnissonil oli selles aga tühine statisti osa.

OLLES EESTI KÕIGI aegade suurim rahvuskonservatiiv ja aatemees, jättis Jaan Tõnisson praegustele valitsejatele hulga väljaütlemisi ja riigimehelikke tarkusi. «Üksik isik langeb, kaob ja kustub, aga aade peab jääma.» «Rahvas, kes oma elupüüded kõlbelisele alusele rajab, edeneb ja kasvab, kui ta ka väike on.» «Ainult see rahvas suudab püsima jääda ajaloo ekraanil, kes on võimas kõikides oma kihtides.» «Rahva saatuse üle ei otsusta küll mitte tema arvuline suurus. Küll aga määrab rahva saatuse käiku tähtsal määral just tema sisemine elujõud, mis ennast rahva sügavuses ilmutab.»

Lisagem siia vastus riigikantseleile saadetud järelepärimisele, miks ei ole neli korda Eesti riiki juhtinud Jaan Tõnissoni sünnikohta tähistatud mälestuskiviga, nagu on tehtud ülejäänud valitsusjuhtide puhul. Vastuses on kirjas, et tema sünnikoht on alles ja tähistatud majale paigutatud tahvliga.

Siinkohal peab lugejatele ja riigikantseleile teatavaks tegema, et see maja, milles Jaan Tõnisson sündis, põles maha, kui väike Jaan oli kaheaastane, ning uuele majale paigutas tahvli kohalik vallavalitsus, mitte riigikantselei. Sellest tegi omad järeldused praegune Viljandi vald, kes vallavanem Ene Saare eestvedamisel püstitas Eesti rahva ja riigi suurkujule lausa ausammast meenutava mälestusmärgi.

ARVESTADES KÕIKE eelnevat ning ka seda, et seniajani ei ole välja selgitatud ja Eesti rahvale teada antud Jaan Tõnissoni hukkamise kuupäeva ja sellega seotud asjaolusid, ei saa jääda lootma ainult sellele, kuidas Eesti riik oma väärika poja 150 aasta juubelit tähistab, vaid sellele tuleb varakult mõelda ka viljandlastel endil.

Kõige kiirem ja viljandlastele kõige jõukohasem lahendus oleks püstitada Viiratsisse avatava Viljandi vallamaja ette Jaan Tõnissonile sambal asuv büst. Et selle skulptor Aili Vahtrapuu kujundatud büsti esimene variant on Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi aulas, on vaja ainult autoriga ühendust võtta, ühendada viljandlaste endi jõud ja leida raha.

Kui nõukogude ajal saadi tollaste ühismajandite abiga hakkama Lõhaveresse muinasaja kangelase Lehola Lembitu auks ausamba püstitamisega, saab hea tahtmise korral sellega hakkama ka Viljandi suurvald, kaasates selleks ülejäänud Viljandimaa aatelised jõud.