Eesti rahvuslooma valimise ümber tekkinud elevuse põhjal võib tõdeda, et inimestele meeldivad konkreetsed, saba ja karvadega teemad. Nagu isegi kauane Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal rahvusringhäälingule nentis, jäi segaseks, milleks ja millise printsiibi alusel rahvusloom valiti. Tundub aga, et see ei takistanud suurt kedagi kaasa mõtlemast ning oma tugevat seisukohta kujundamast.
Tellijale
Juhtkiri. Austust, palun!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas, isegi häguste lähtealuste puhul on rahvuslooma valimine ühe rahvuse enesemääratluse küsimus. Hunt ei osutunud siili, mägra, rebase, kopra ja metskitse asemel valituks avaliku rahvahääletuse kaudu, vaid erinevate loodushoiu ja kultuuriga seotud asutuste ja ühenduste koostöös. Seetõttu võib vaielda, kui palju peegeldab niisugune tulemus eestlaste enesehinnangut tervikuna. Ent olgu kuidas on, signaali saadab rahvusloomana maha hõigatud hunt küll.