Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/05/24/595696t1h501d.jpg)
AASTATE eest langetatud õiged otsused tuleb aeg-ajalt uuesti üle vaadata, sest võimalused ja olud muutuvad. See kehtib ka üheksakümnendate aastate lõpul kehtima pandud diislikütuse erimärgistamise ehk värvimise süsteemi kohta. Toona mõistlikuks peetud lahendus on nüüd ajale jalgu jäänud.
Ühest küljest on diislikütuse värvimine ning selle kasutamise süsteemi haldamine ja kontrollimine suhteliselt kallis lõbu: see maksab aastas umbes 640 000 eurot. Teisest küljest on kurikaeltel kogu aeg kiusatus kütust «pesta» ning seda nimetatakse teatavasti aktsiisipettuseks.
Segadust on külvanud ka seadusandja ise: nimelt on erimärgistatud diislikütuse kasutamise piirid hägusad. Markantsed näited pärinevad viimastest lumerohketest talvedest, kui osa põllumehi sai karistada või hurjutada selle eest, et lükkas lund sinise kütusega. Niisugune suhtumine riivas enamiku inimeste õiglustunnet.
Ehkki juba mõnda aega on räägitud vajadusest pikalt kehtinud süsteemi muuta, pole tegudeni veel jõutud. Üks põhjus peitub selles, et Eesti on lubanud kasutada odavama aktsiisimääraga erimärgistatud diislikütust kõigis eluvaldkondades, kus Euroopa Liit seda teha võimaldas: põllumajanduses, kaevandustes, raudteel, metsanduses, ehituses, kütmisel, paiksetes mootorites, kalanduses ja sadamates.
Mida pikem on soodusvaldkondade loetelu, seda suurem on vastuseis ja seda raskem on praegust korda muuta. Pealegi ei taha poliitikud kunagi teha ebapopulaarseid otsuseid enne valimisi.
Seega on just praegu käes sobiv hetk. Leian, et tuleb hoolega analüüsida, kas soodustuse saajate nimekiri peab olema nii pikk või piisab, kui sinna kuuluvad ainult kütmine, põllumajandus, kalandus ja metsandus. Kui see otsus on tehtud, saab igale soodusvaldkonnale koostada sobiva värvimisvaba lahenduse.
PÕLLUMEHED pakkusid juba aastaid tagasi välja infotehnoloogiale ja PRIA infobaasidele tugineva lahenduse, mis minu arvates väärib viimistlemist ja kasutusele võtmist. Nimelt on PRIA-l kõigi temaga suhtlevate põllumeeste maakasutuse kohta väga hea andmekogu. Seal teatakse, kui palju on kellelgi heinamaad, kui suur pind on teravilja ja köögivilja all ning nõnda edasi.
Samuti on koostatud hektari kohta kuluva diislikütuse normid maahoolduseks, heinategemiseks ning tera- ja köögiviljakasvatuseks. Kui need teadmised kokku sobitada, saab välja arvutada iga põllumehe aastase diislikütuse vajaduse ja anda talle võimaluse osta selles ulatuses tavalist diislikütust odavama aktsiisimääraga.
Niisuguse süsteemi käivitudes ei peaks põllumees enam kartma maksu- ja tolliameti inspektorit, kui lükkab oma traktoriga külavaheteel lund või teeb muid toiminguid, mis pole otseselt seotud põllumajandusega.
Teadmine, et kütuse erimärgistamise süsteem pole tõhus, ei tohiks takistada meid parandamast seda neis osades, kus seda saab teha kiiresti. Oleks tark alustada põllumajandusest!