Teadus- ja arendustegevusest ei piisa

ÄSJA AVALDATUD innovatsiooniuuring näitab, et Eesti ettevõtted on muutunud üha uuendus­meelsemaks, kuid majanduse üks olulisemaid probleeme on endiselt siinsete äride lihtsakoelisus. Inseneride kõrval vajame ehk aga hoopis paremaid turundajaid?

KUIGI «INNOVATSIOON» on kajanud ettevõtluskonverentsidel trendika sõnana juba vähemalt selle sajandi algusest, on sellele kvantitatiivse ja käegakatsutava mõõtme andmine endiselt paras katsumus. Tugeva panuse selles vallas annab eelmisel nädalal statistikaameti avaldatud ettevõtete innovatsiooniuuring, mida ühtse metoodika alusel tehakse iga kahe aasta tagant lisaks Eestile kõigis Euroopa Liidu ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikides.

Et uuring põhineb ettevõtete juhtide hinnangutel ja isiklikel arusaamadel innovatsioonist, ei ole kindlasti tegemist täppisteadusega, kuid ühtse võrdlusaluse loomise tõttu on see huvitav ettevõtmine.

Seekordse uuringu põhjal oli 2016. aastal uuenduslikke tegevusi ette võtnud 48 protsenti Eesti ettevõtetest. Kuigi metoodiliste erinevuste tõttu ei ole arvud üheselt võrreldavad, oli 2014. aastal niisuguste ettevõtete osa palju tagasihoidlikum – 27 protsenti. Laiapõhjalisemate rahvusvaheliste võrdluste tegemiseks peab veel kahjuks ootama, sest valdav enamik osalenud riikidest ei ole jõudnud uuringu tulemusi avaldada. Küll on seda teinud Eesti peamine eeskuju Soome, kus uuenduslike ettevõtete osa küündis 58 protsendini.

TULEB TUNNISTADA, et uuring defineeris innovatsiooni väga laialt. Tehnoloogilise uuendus­likkuse all peeti silmas uue toote või teenuse turule toomist või ettevõtte protsesside täiustamist ja efektiivsemaks muutmist. Mittetehnoloogiline uuendus tähendas aga organisatsiooni või turundusega seotud uuendusi. Seetõttu võiks avaldada imestust asjaolu üle, et vaatlusalusel perioodil ei muutunud enam kui poolte Eesti ettevõtete tegevuses sisuliselt mitte miski. Konkreetselt teadus- ja arendustegevusega oli aastatel 2014‒2016 tegelnud 18 protsenti innovaatilistest ettevõtetest, seejuures olid need valdavalt suured tööstusettevõtted.

Ettevõtete vähene võimekus ja vajadus innovatsiooni panustada paistab silma, kui võrrelda teadus- ja arendus­tegevusele kulunud summasid muu maailma omadega. 2016. aastal võrdusid niisugusteks arendusteks läinud investeeringud 1,28 protsendiga Eesti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ja olime sellega Euroopa Liidu riikide seas 14. positsioonil, umbes samal tasemel Itaaliaga. Liidu keskmine näitaja ulatus samal ajal üle kahe protsendi, Soomes koguni 3,25 protsendini.

Kui vaadata vaid ettevõtlussektori kulutusi, siis selles arvestuses asume veelgi kaugemal, 16. kohal. Ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse küündisid samal perioodil 0,66 protsendini SKT-st ning see oli enam kui kaks korda madalam tase kui Euroopa Liidu keskmine.

VÄHESTE INVESTEERINGUTE ja vähese uuenduslikkuse tagajärgi peegeldab hästi Maailma Majandusfoorumi koostatav riikide konkurentsivõime edetabel. Selles järjestuses paikneb Eesti tegelikult üsna kõrgel, 29. kohal, edestades meist jõukamaid riike, nagu Hispaaniat, Itaaliat ja Sloveeniat.

Eesti head positsiooni toetavad kõige enam hästi toimiv tööturg ja tugev haridussüsteem. Konkurentsi­võime edetabelis edasi liikumist takistab aga turu väiksuse järel enim just ettevõtete ärimudelite vähene keerukus ehk inglise keeles business sophistication.

Iseenesest võiks äri lihtsus olla ju positiivne asjaolu. Kahjuks kehtib aga reegel, et mida lihtsakoelisem on äri, seda madalam on selle tulusus.

RIIKLIKUL TASANDIL on Eesti ettevõtluse keerukamaks muutumist seostatud ehk enim selliste märksõnadega nagu innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus. Riigi haridus­poliitika üheks peamiseks eesmärgiks on saanud võimalikult suure hulga teadlaste, inseneride ja IT-spetsialistide väljakoolitamine. Rahvusvahelise konkurentsivõime edetabeli põhjal on äritegevuse lihtsakoelisuse peamine põhjus aga hoopis ettevõtete nõrk turundustegevus.

Tunnetuslikult on müügi- ja turundustegevust peetud Eestis alati millekski teisejärguliseks. Kui insenertehnilistest saavutustest räägitakse aukartusega, siis müügi- ja turundustrikkide üle kiputakse vastupidi ironiseerima või neid pigem millegi negatiivsena võtma. Tublile koolilõpetajale soovitatakse karjäärivalikul advokaadiameti kõrval nüüd ka inseneri ja programmeerija oma, kuid kes oleks kuulnud, et nutikale noorele peetaks heaks perspektiiviks karjääri müügi- või turundusjuhina? Vaadates ettevõtteid, keda on saatnud edu, leiame aga vähe näiteid täiesti unikaalsetest ärimudelitest või teenustest. Peaaegu alati tegutseb samal alal ka hulk konkurente, kuid eduka ettevõtte tunnus on võime jõuda oma tootega inimeste teadvusesse.

Nigela turundustegevusega seonduvad ka peaaegu kõik teised põhjused, mis Eestil konkurentsivõime edetabelis tõusta ei lase: ettevõtete tegutsemine väikeses osas toote kogu väärtusahelast, vähene kontroll oma toote jõudmise üle välisriigi lõpptarbijani ning konkurentsivõime põhinemine pigem madalatel kuludel kui unikaalsel tootel.

Mõneti on praegune olukord tüüpilisele tööstusettevõttele ka mugav: toodetakse kindlaid tooteid pikaajalisele välisriigi koostööpartnerile või emaettevõttele, kes siis ise toote turustamise eest vastutab. Toote kogu väärtusahelat vaadates jääb otseselt tootmisele kuluv summa tavaliselt aga väga tagasihoidlikuks: raha ollakse valmis maksma toote väljaarendamise ja turustamise eest. Seega võime olla ükskõik kui head või efektiivsed tootjad, kuid väärtust vähemasti selle rahalises mõttes luuakse kuskil mujal.

KUIGI LIBERAALSES kapitalistlikus majandussüsteemis tegeleb väärtusloomega ennekõike erasektor, mitte riik, kiputakse majanduse keskpärasusest väljaviimiseks vaatama ikkagi valitsuse ja ametkondade poole. Jõudumööda on ettevõtlust püütud tagant utsitada kõikvõimalike Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) meetmete, kuid ka haridus­süsteemi abil.

Usutavasti on IT-hariduse populariseerimine võimaldanud siinsel IT-sektoril tõesti kiiremini kasvada. Ehk võiks nüüd aga loodus- ja täppisteaduste kõrval rohkem tähelepanu saada ka need alad, mida on seni peetud vähem oluliseks: müük, turundus ja tootedisain? Rohkem haritud ja nutikaid inimesi neil aladel panustaks Eesti ettevõtluse edusse palju laiapõhjalisemalt.

Turunduses peaks edasi arenema ka riik. Majanduse praeguse struktuuri sees on väärtus­­ahelas edasiliikumine kindlasti võimalik, kuid praeguste harude kõrvale peaks tekkima uusi ja tehnoloogiliselt ehk veidi keerukamaid ettevõtmisi. Jääda ootama nende iseeneslikku esilekerkimist on samuti võimalus, kuid paljud riigid kasutavad niisuguste ettevõtete ligimeelitamiseks üsna agressiivseid müügivõtteid.

Lähinaabrusest on meil hea näitena võtta Leedu, kes on viimastel aastatel suutnud riigi müügitöö abil veenda hulka väga nimekaid ettevõtteid sinna ümber asuma. Isegi kui sisulises mõttes on tegemist põlatud allhankijarolliga, annab eduka rahvusvahelise ettevõtte sisenemine turule indu ka kodumaistele ettevõtmistele.

Seega, rändrahnude asemele ehk tulemuspalgaga Eesti müügitiim?

Tagasi üles