Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/24/7806290t1h755a.jpg)
Gert Elmaste on elupõline ametnik. Käte ja jalgade rammu selles vallas juba naljalt ei rakenda, pigem saab vatti ajumuskel. Ja kui hoog sees, siis miks mitte jätkata mõistuse teritamist ka jõudehetkedel.
Juba mitmenda põlve viljandlasena on Elmaste põhimõtteline Tallinna vastane. «Õppisin pedas sotsiaaltööd ja nädalavahetustel käisin Viljandis, muidu elasin Lasnamäel üürikas,» meenutab ta. «Mul oli seal paneelmaja kaheksandal korrusel kolmetoaline korter. Kord Viljandist tulles taipasin kohe, et asi pole õige. Uks oli lahti ja oli näha, et kratid on sees käinud. Elamine oli nii tühjaks tehtud, et lisaks isiklikele asjadele oli ka parkett üles kistud ja WC-pott minema tassitud. Tulin päeva pealt tagasi Viljandisse ja otsustasin, et siia ma jään.»
Elmaste õppis Viljandi 4. keskkoolis, millest hiljem sai Maagümnaasium ja mis nüüdseks kannab Kesklinna kooli nime, ning teda paelusid ennekõike reaalained. «Keeleõpe oli nagu oli. Lugesime raamatust midagi maha. Isegi vene keele tekstid kirjutasin vahel vihikusse üles ladina tähtedega.»
Õppimisega tal aga oma sõnul mingeid raskusi siiski polnud. «Olin ääretult laisk, aga kõik oli tips-tops. Mõned neljad olid tunnistusel viite hulgas.»
Ruuduline maailm
Juba algklassides hakkas Gert Elmastele külge malepisik, sest too mõttemäng oli toonases 4. keskkoolis kohustuslik ja seda õpetas Heldur Valgmäe. Elmaste pea lõikas nagu nuga läbi sulavõi ning varsti tulid võistlusedki. Käidud sai ka paljudes vennasvabariikides.
«Noorteklassis olin selline keskmik – eks ma ole seda muidugi alati olnud. Eesti meistrivõistluste finaali esikümnes olin tihtilugu, aga päris võitjaks ei lastud,» kõneleb Elmaste. «Tol ajal olid treeneril ainult perfokaardid ülesannetega, praegu on internet maleprogramme täis – võimalusi on lõputult, õpi ainult. Nagu iga sport, on ka male edasi arenenud. Kui Keres elaks tänasel päeval, siis ei teagi, kui kõva mees ta oleks. Omal ajal oli ta maailma paremate hulgas, aga mina pole kindel, et ta oma toonase mänguga praegu Eesti meistrivõistlused ära võidaks. Samas, kui Keresel oleks olnud võimalik arvutitarkust kasutada ...»
Ise Elmaste programme näppima ei kipu. «Mängin ainult enda rõõmuks,» ütleb ta. «Kui on just mingi ülesanne, mille lahendamisest ise jagu ei saa, siis kasutan arvuti abi.»
Legendaarne telesaade «Malekool» Elmastele eriti korda ei läinud. «Ei, ta käis küll telekas ja oli kihvt ja puha, aga ega see mulle suurt midagi pakkunud. Ta oli mõeldud ikka tavainimesele ja oli aste lihtsam. Tunnusmeloodiat mäletan aga muidugi,» räägib ta.
Aktiivsetest võistlusperioodidest on Elmastel vaid head mälestused. «Meenuvad koolidevahelised «Valge vankri» võistlused: kõigepealt maakondlikud, siis üle-eestilised ja üleliidulised. Malevõistlused olid head pikad: iga päev tegid ühe partii ja vahele jäid veel puhkepäevad. Jõudsin igal pool kohaliku elu ja vaatamisväärsustega kenasti tutvuda.»
Elmaste ei tee saladust sellestki, et juba tollal kuulus malemängu juurde ka pidutsemine. «Hea sõber Jaan Ehlvest on mulle rääkinud ikka väga värvikaid lugusid, mida ma siinkohal kirjeldama ei hakkaks,» lausub ta muheldes ning tõdeb, et malemängurite elu on palju rokenrollim, kui välja paistab. «Maletajad pole kaugeltki mitte nohikud. Kui erandid kõrvale jätta, on nad avatud hingega südamlikud inimesed.»
Mõistagi heitis nõukaaeg oma varjud ka malespordile. «Võistlustele saamisega oli mul teinekord paras peavalu,» kõneleb Elmaste. «Minu isa ei tahtnud venelastest midagi kuulda. Tema ütles oma arvamuse alati ka otse välja ning pioneeriks ei lubanud ta mul ammugi astuda. Võistluste jaoks pandi mulle aga kord isegi sohina rätik kaela – seniajani närib natuke hinge. Ja koolist käidi kodus mind korra komnooreks värbamas. Oi, kui kiire minek oli, kui isa õpetajale suuna kätte näitas!»
Hobi korras tegija
Ametnikuelu elanud Gert Elmaste on praegu Viljandi linnavalitsuse liige. Mõttemänge pole ta aga jätnud. «Jube hea tunne on, kui endast tugevamale pähe õnnestub teha,» põhjendab ta. «Eestis olen praktiliselt kõigi tippmaletajate käest punkte saanud küll ja küll. Olen neid ka võitnud üksikutes partiides. Loomulikult, kui mängime kümme mängu, siis seitse võidavad nemad. Ega nad muidu suurmeistrid oleks. Nad on selleks tunduvalt rohkem vaeva näinud.»
Ent Elmaste pole oma pead teritades piirdunud üksnes malega.
«Hakkasin teisi mänge kõrvale mängima, näiteks gomokut. Tegelikult oli mul juba kooliajal pinginaabriga ruuduline paber kahevahel ning joonistasime sinna riste ja ringikesi. Hiljem süvenesin sellesse mängu põhjalikumalt. Ja siis selgus, et eestlased on selles lausa maailmameistrid. Varsti sain kiita tippmängijatelt, kes olid jälginud mu partiisid internetikeskkonnas ja imestasid, kuidas saab suvaline harrastaja panna nuppe lauale sellisel tasemel. Mnjah, võib-olla oleks võinud tõesti mingi teise eriala valida,» arutleb Elmaste. «Tegelikult on male, kabe ja gomoku mul võrdsel tasemel. Võin kõiki neid mänge Eesti tegijatega mängida. Päris tippudele kaotan, aga järgmistele teen ära.»
Mis seal salata, male ja kabe mitmevõistlustel on mees ka Eesti meistriks tulnud.
Ülal nimetatud mängudele on aja jooksul lisandunud kaardimängud, eelkõige pokker ja sasku.
«Saskupartneriks valisin nimme ühe vanema proua, kes on õppimisvõimeline ja suudab mängida emotsioone kõrvale jättes korrektselt. Mängime puhtalt skeemi järgi. Ei ole nii, et hasardist põrutad. Oleme tänu süsteemsele lähenemisele temaga juba mitu karikat saanud.»
Elmaste leiab, et tegelikult võiks kaardimänge ka noorte seas propageerida, et nood ainult tulistamismänge ei mängiks. «Kaardilugemine on samamoodi hea mälutreening.»
Neile, kes pokkerit eluheidikute abituks appikarjeks peavad, vaidleb Elmaste kurjalt vastu. «Pokkeriautomaadid ja lauamäng inimese vastu erinevad kui öö ja päev. Pärispokkeril on kolm põhifaktorit: psühholoogia, matemaatika ja mänguõnn. Võidab ikka see, kes teise inimese üle mängib,» seletab ta ning rõhutab, et netis ta palju pokkerit ei mängi. «Ma tahan näha, kellega ma mängin. Saan lugeda nende näoilmet ja kehakeelt ning enda omaga vigurdada.»
Hoiab sädet
Et kodulinnas jõudehetki sisustada, asutas Gert Elmaste koos sõpradega Viljandi mõttemängude klubi.
«Alustasime toonase Rubiini pubi seinte vahel, jätkasime Uueveski teel ning nüüd on mõtlejate staap Raua tänaval. Igal reedel mängime paarikümne kamraadiga pokkerit. Kes ei viitsi pokerdada, mängib kabet või piljardit. Meie klubil on umbes 50 aktiivset liiget,» pajatab ta.
Elmaste on aidanud ka palju male- ja kabevõistlusi korraldada. «Käin võistlustel kohtunikuna,» märgib ta ning lisab: «Õpetan ka lapsi. On ju palju noori, kes ei saa füüsilist sporti teha, aga kel nupp nokib hästi.»
Mõttemänguril on hea meel, et malehuvi noorte seas hääbumise märke ei näita.
«Mul on ülevaade Viljandi malest juba mitukümmend aastat täitsa olemas. Vanasti muidugi võeti ka kärakat ja tehti suitsu laua ääres. Tuleb kohe meelde legendaarne lugu, kuidas kadunud Endel Meidla Peeter Kuboga Viljandi kohvikus mängis. Laps oli tal samal ajal ukse taga kärus. Sai teine Kubo käest pähe ja vantsis solvunult koju. Alles siis, kui naine lapse järele päris, tuli meelde, et käru kohviku juurde jäi. Ägedad mehed olid, väga emotsionaalsed. Kõik jutu poolest maailmameistrid,» jutustab Elmaste naerdes. «Vaat siis mängiti. Vahepeal kadus maletamine nagu ära, aga nüüd Romaanis näeb seda uuesti. Seal võetakse ikka õhtul nupud välja. Olen märganud paari noorhärrat, kes on päris nullist alustanud ja juba väga tugevat malet mängima hakanud. Tuleb küll järelkasvu, lihtsalt aju peab õiges rütmis tiksuma.»
Elmaste sõnul on Viljandis male ja mõttemängude vaim läbi aegade olemas olnud. «Võta või Ilmar Raua turniir. Seda on üle 50 aasta peetud. Kui rääkida kohalikest sporditraditsioonidest, siis ongi järvejooks ja see maleturniir. Viimastel aastatel olen ka ise aidanud seda korraldada.»
Mõttemusklit teritab Elmaste iga päev. «Õhtul ikka sätin läpaka kõhu peale, kui telekas käib. Uudiseid vaatan keskendunult, aga muidu on telepilt rohkem taustaks ja mängin mõnd mängu. Kui arvestada veel ka nädalavahetuse võistlusi ja mänguõhtuid, kulub hobi peale päris uhkelt aega.»
Lähematest plaanidest rääkides lubab Elmaste, et läheb kindlasti Eesti male ja kabe meistrivõistlustele. «Plaanin seal vähemasti medalile tulla. Väiksemat eesmärki ei saagi olla.»