Gert Elmaste on elupõline ametnik. Käte ja jalgade rammu selles vallas juba naljalt ei rakenda, pigem saab vatti ajumuskel. Ja kui hoog sees, siis miks mitte jätkata mõistuse teritamist ka jõudehetkedel.
Tellijale
Siis, kui pea lihtsalt lõikab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba mitmenda põlve viljandlasena on Elmaste põhimõtteline Tallinna vastane. «Õppisin pedas sotsiaaltööd ja nädalavahetustel käisin Viljandis, muidu elasin Lasnamäel üürikas,» meenutab ta. «Mul oli seal paneelmaja kaheksandal korrusel kolmetoaline korter. Kord Viljandist tulles taipasin kohe, et asi pole õige. Uks oli lahti ja oli näha, et kratid on sees käinud. Elamine oli nii tühjaks tehtud, et lisaks isiklikele asjadele oli ka parkett üles kistud ja WC-pott minema tassitud. Tulin päeva pealt tagasi Viljandisse ja otsustasin, et siia ma jään.»