Kas tööstusel on lootust?

(Artikkel pärineb Eesti Panga blogist. Seda on paberlehe tarbeks lühendatud.)

VIIMASTE KUUDE tööstusuudised illustreerivad hästi tööstussektori pikaajalise arengu trende. Ühest küljest iseloomustab neid hinnaeelisele tugineva allhanketööstuse vähenemine Sangari ühe ärisegmendi näol. Teisest küljest on märgiline ka arut­elu, mis käib ümber puidurafineerimistehase, mis oleks suure tootlikkusega ja kapitalimahukas ning millel oleks majandusele märkimisväärne mõju. Majandusarenguks on selliseid ettevõtteid tarvis, aga on muidugi selge, et need tekitavad vastakaid arvamusi.

Euroopas on töötlev tööstus üldiselt suurema tootlikkusega kui teised harud. Eestis aga on tööstussektor väiksema tootlikkusega kui ülejäänud majandus, mistõttu võib tööstusettevõtetel olla raske konkureerida ka kohaliku tööjõu pärast: väikese tootlikkusega on raske kõrget palka maksta. Hinnaeelise kadumisest tingitud koondamisi näeme Eestis seetõttu tõenäoliselt tulevikus veel.

TÖÖSTUSE VÄIKE tootlikkus paneb küsima, kas Eestis oleks võimalik heaolu suurendada sellega, kui sunniks näiteks miinimumpalga kiirema tõusu abil väikese tootlikkusega harusid oma uksi sulgema, leevendades sellega ka tööjõupuuduse probleemi. Samal ajal on nii tööstus- kui teenindussektor põimitud samadesse väärtusahelatesse ning vähese tootlikkusega tööstusharude sulgemine võib vähendada töökohti ka suurema tootlikkusega harudes, näiteks logistikas. Samuti ei taga väikese tootlikkusega firmade sulgemine, et asemele tuleb suure tootlikkusega töökohti.

Osa Eestisse jäänud tööstusharude siinne eelis võibki seisneda selles, et tootmine on lõimunud kohapealsete teenustega, mis võimaldavad kasumit teenida sellest hoolimata, et mõnes teises piirkonnas oleks odavam toota. Kohalik tootmine võib osutuda müügiargumendiks.

Suur osa Eestis toodetud eksporditavate tööstustoodete väärtusest pärinebki teistest harudest, mitte tööstussektorist. Tööstustoodete tootmisel kasutatakse teiste harude pakutavaid tooteid või teenuseid, mis annavad eksporditava toote lõpphinnast märkimisväärse osa. Kogu ekspordisektori panus majandusse on ligikaudu kolmandik sisemajanduse kogutoodangust.

VIIMASE 30 AASTA jooksul on Eesti majanduse struktuur väga palju muutunud. 1980. aastate lõpus oli viiendik töötajatest põllumajandussektoris ja ligikaudu veerand töötlevas tööstuses. Praeguseks on põllumajandussektori osa hõives koos metsanduse, kalanduse ja muu sellisega vähenenud kolme-nelja protsendini ning töötleva tööstuse osa jääb alla 20 protsendi. Asemele on tulnud töökohad kaubanduses, turismis, äriteenustes, panganduses ... Töötleva tööstuse osa hõives on püsivalt kahanenud ja äriteenuste oma suurenenud.

Põhjusi, miks majanduse arenedes tööstuse osa väheneb ja teenuste oma suureneb, on mitu. Inimesed tarbivad jõukamaks saades rohkem teenuseid; tööstussektori tootlikkuse suurenedes on selles sektoris tarvis vähem tööjõudu; tootmisega seotud töökohad kolivad tööjõu kallinedes odavamatesse riikidesse ...

TÖÖSTUSE OSA on hõives vähenenud samal ajal tootmise kallinemisega. Möödunud aastal oli töötlevas tööstuses veidi alla 20 protsendi hõivatutest. 1987. aastal, kui Soome hinnatase oli samasugune nagu Eestis mullu, moodustas töötlev tööstus seal veidi üle 20 protsendi hõivest. 2016. aastal oli Soome töötleva tööstuse osa hõives veidi üle 13 protsendi. Koos majanduse üldise arenguga väheneb töötleva tööstuse osa tõenäoliselt ka Eesti hõives edasi.

Töötleva tööstuse osa vähenemise ja tootmise kallinemise vahel ei ole tingimata ühest põhjuslikku seost. Tootmise kallinemine ajendab ettevõtjaid tootmist teise riiki kolima, kuid et tootmist üle viia on kulukas, ei pruugi see juhtuda kohe, kui tööjõud kallinema hakkab.

Samuti mõjutab tööstuse osa mõne haru tehnoloogiline areng. Kui mõni ettevõte muutub kapitalimahukamaks ja asendab inimesi masinatega, suureneb sellesse firmasse tööle jäänud inimeste tootlikkus, aga ka palk. See omakorda mõjutab üldist palgataset.

Mõlemal juhul muutub riigis tootmine kallimaks ja väheneb tööstuse osa. Mõju avaldavad aga mitmesugused protsessid.

VÄIKESE TOOTLIKKUSEGA tööstusharude siiajäämise puhul muutub järjest olulisemaks see, kui hästi suudetakse nende kõrval pakkuda teenuseid, mis võimaldaksid väheneva hinnaeelise tingimustes kasumit teenida. Samal ajal on paratamatu, et tootmise kallinedes lahkub osa tootjaid Eestist ja tööstussektoris jääb töökohti vähemaks. Selline ongi majandusareng.

Samas ei saa tulevikus loota vaid sellele, et tööstussektori moodustavad ainult väikese tootlikkusega firmad, kes teenivad kasumi teistes ärisegmentides. Majanduse tasakaalukaks arenguks on tarvis kapitalimahukate ja keerulist tehnoloogiat kasutavate firmade lisandumist.