Riik tunnistas matmispaiga Uueveskil kultuurimälestiseks

Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi uurib Uueveskil päevavalgele tulnud inimluid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Riik tunnistas muinsuskaitseameti (MKA) ettepaneku alusel Viljandi Uueveski kalmistu kultuurimälestiseks.

Esimesed matmispaigale viitavad inimluud avastas Uueveski kalmistult 2007. aasta suvel Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Sama aasta augustis inspekteerisid leiukohta arheoloogid Arvi Haak ja Mari Lõhmus, kes avastasid rajatava rattatee tegemise käigus mahakooritud mättakihi alt paljandunud lohkudest inimluude fragmente, mis kuulusid vähemalt kolmele indiviidile. Inimluude rohkus viitas, et tegemist ei ole üksiku matuse, vaid kalmistuga.

Vältimaks võimalikke matuseid kahjustavaid pinnasetöid, võeti luude leiukoht 31. augustil 2007 MKA peadirektori käskkirjaga ajutise kaitse alla. Põhjalikumad arheoloogilised uuringud korraldati luude leiukohas 2007. aasta oktoobris Tartu ülikooli arheoloogi Helena Kaldre juhatamisel. Uuringute tulemused avaldati teadusartiklina Viljandi muuseumi 2007. aasta aastaraamatus. Uuringutel saadud andmete põhjal algatas muinsuskaitseamet Viljandis Kastani tänav 1a kinnistul paikneva kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse. Mullu 30. novembri koosolekul vaatas muinsuskaitse nõukogu läbi MKA koostatud eksperdihinnangu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada kalmistu kultuurimälestiseks.

2007. aastal tehtud arheoloogiliste uuringute käigus tuvastati, et pinnasetööde käigus on kalmistu osaliselt lõhutud ning segatud inimluid võis leida juba vahetult mättakihi alt. Samas avastati, et terviklikult säilinud luustikud paiknevad umbes 40 sentimeetri sügavusel praegusest maapinnast. Arheoloogilistel kaevamistel puhastati välja kuus terviklikku luustikku: kolme täiskasvanu ja kolme lapse oma. Hauda asetatud mündid, ehted ja tööriistad paiknesid ebakorrapäraselt üksteise peal ning olid erineva orientatsiooniga. Eriliste leidudena väärivad esiletõstmist tekstiilijäänused ja erivärvilised helmed. Uuringutel saadud leidude põhjal sai järeldada, et kalmistu oli kasutusel matmispaigana XV–XVII sajandil. Kalmistu vastab arheoloogiamälestiseks tunnistamise kriteeriumidele ehk kalmistu tervikuna sisaldab olulist teaduslikku teavet Eesti kesk- ja varauusajast ning on olemuselt ainulaadne. Riikliku kaitseta ohustavad aga muistist detektorirüüste, mitteteaduslikud kaevamised ning teadmatusest tulenev lõhkumine.

MKA teavitas kalmisut kaitse alla võtmise menetlusest Viljandi linna kui maaomanikku kirjalikult möödunud aasta 18. oktoobril ning küsis arvamust kalmistu kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. Viljandi linn tutvus eksperdihinnanguga ning tegi vastuskirjas ettepaneku vähendada mälestise kaitsevööndit piirkonnas, mida arheoloogiliselt uuriti 2016. aasta detsembris. MKA kaalus linna ettepanekut, kuid ei pidanud kaitsevööndi vähendamist võimalikuks, sest eeluuringualaga külgnevatel aladel võib matusekiht olla siiski veel säilinud.