Erakondade nimemängud ja poliitiline sisu

Andres Laiapea Foto: Erakogu

PÄRIS HÄMMASTAV on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid on võtnud vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seedri ettepaneku lühendada oma erakonna nime. Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et «häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist» ning «prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks». Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast konservatiivseks nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmise ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole see katse ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita ennast välja pakkuda millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

HOOPIS KUMMALISEMAD arengud näivad olevat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina ka ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad «liberalism» ja «liberaalne» jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll endiselt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks: 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp, ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast «liberaalid», mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi samasugune mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja hiljem liitus ta sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

KESKERAKOND ÜRITAB oma kuvandiloomes samal ajal ikka monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, miks ei ole ta erakonnast välja astunud. Vaadates pildikesi, millel noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole seegi omamoodi tagasipöördumine juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting on viimasel ajal alla käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, õnnestuks võib-olla üle lüüa pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud kui see lihtsalt tagasi pöörata.

AINULT HEA NIMEGA muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seedri ettepanekuga seoses on mitu ajakirjanikku ja politoloogi meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi üldse mingit efekti anda. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu «Kas valimised on demokraatia alus?», milles ta vaatles meie valimisseadusega seonduvat. Muu hulgas käis Seeder välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!