Juhtkiri. Võtame rahulikult

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Sakala

Käes on aeg, mil suurim lubatud sõidukiirus kaherajalistel maanteedel tundub kiuslikult väike. See tunne on inimlikult mõistetav.

Veel hiljuti olid teeolud mõnel päeval väga talvised. Sõita võis sellistel teedel kuni 90 kilomeetrit tunnis. Nüüd ei ole talvest enam lõhnagi. Kui päike paistab, on ilm vähemasti kevadsuvine, et mitte öelda päris suvine. Aga sõita võib harilikul maanteel endiselt 90 kilomeetrit tunnis. Sama kiiresti kui kõige talvisemal päeval.

Arusaaja inimene võib ju endale sisendada, et piirkiiruse üheülbalisusel on objektiivseid põhjusi. Esiteks: suurim lubatud kiirus on täpselt see, mida selle nimigi ütleb – maksimaalne kiirus, mida seadus lubab. Mitte miski ei keela rahulikumalt sõita, kui olud selleks põhjuse annavad. Ja nii mõnelgi kevadpäeval ei erine teeolud talvistest kuigivõrd.

Tagasi üles