Repliik. Valuoja orule kultuursem nägu

Kui jäin Viljandis kuulatama Valuoja vulinat, tabas mind minoorne mälestus tudengipõlve kevadisest Tartust, kus ma ei saanud üle ega ümber Emajõe ääres laiuva promenaadi vingetest pop-up-baaridest, -kohvikutest ja -söögikohtadest. Nii lummas mind see mõnus sumin, jõevesi taustal sillerdamas.

Valuoja orus mööda ojaperve liikuda on samuti tore, aga ülemäära rõõmsaks see paik mind praegu ei tee. Märksa toredam oleks sinna koguneda sõpradega, et loodusega sümbioosis ka kunsti, muusikat ja head seltskonda nautida. Mulle kui kirglikule jalutajale meeldiks näha seal kulinaarselt maitseküllast ning jalgsi või rattaga mängeldes läbitavat promenaadilikku parki, mis ei kaoks pärast püstitamist sama ruttu nagu folgifestivali toidutänav. Mina sihin elamusi ja kogukonnatunnet. 

Seda, et Valuoja org oma floora ja faunaga päris betooni valataks, pole õnneks vaja karta, sest uusarendajad sihivad kesklinna südant.