Kui jäin Viljandis kuulatama Valuoja vulinat, tabas mind minoorne mälestus tudengipõlve kevadisest Tartust, kus ma ei saanud üle ega ümber Emajõe ääres laiuva promenaadi vingetest pop-up-baaridest, -kohvikutest ja -söögikohtadest. Nii lummas mind see mõnus sumin, jõevesi taustal sillerdamas.
Tellijale
Repliik. Valuoja orule kultuursem nägu
/nginx/o/2017/11/27/7353265t1h4e2e.jpg)
13. aprill 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valuoja orus mööda ojaperve liikuda on samuti tore, aga ülemäära rõõmsaks see paik mind praegu ei tee. Märksa toredam oleks sinna koguneda sõpradega, et loodusega sümbioosis ka kunsti, muusikat ja head seltskonda nautida. Mulle kui kirglikule jalutajale meeldiks näha seal kulinaarselt maitseküllast ning jalgsi või rattaga mängeldes läbitavat promenaadilikku parki, mis ei kaoks pärast püstitamist sama ruttu nagu folgifestivali toidutänav. Mina sihin elamusi ja kogukonnatunnet.